Kõigepealt head Vabariigi aastapäeva VES lugejatele, seda küll tagantjärele! Ise käisin 24. veebruaril kinoeepost “Tõde ja Õigus” vaatamas, mille kohta käib suur poleemika mitte niivõrd “kas hea või halb film”, vaid hoopis: on see hea või lausa suurepärane film? Minu arvamus on, et 36-aastase režissööri Tanel Toomi linateost saab vabalt pidada meie kinoajaloo siiamaani kõige suuremaks saavutuseks.

 

Ei tea küll, kas välismaised kinoskäijad jaksavad saalis 165 minutit järjest istuda selle elamuse kogemiseks. Võimas eestilik-tammsaarelik film on see igatahes küll! 

 

Nüüd siis järgmine teema tänaseks. Palun, et mõtleksime viivuks kodanike komiteede (EKK) liikumisele, millele pandi alus Vabariigi aastapäeval 30 aasta eest. EKKd olid 1989. ja 1990. aastal kodanikualgatuse korras loodud parteiülesed poliitilised ühendused, mille eesmärk oli Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel taastamiseks pädevate võimustruktuuride moodustamise ettevalmistamine EV õigus järgsete kodanike registreerimise, Eesti Kongressi valimiste korraldamise ja selle kokkukutsumise teel. 

 

Ise usun, et Eesti Kongress kui selline, aeti kahjuks arvestatavalt – kuigi mitte sajaprotsendiliselt – lörri , selle seisukoha selgitaminen nõuaks täpsustava essee avaldamist. Ent see, mis Eesti Kongressile eelnes kodanike komiteede organiseerimise ja kokkukutsumise käigus oli geniaalne ja vääriks omaette raamatut või väitekirja. Kuidas üks väikerahvas sellise äärmiselt loogilise mehhanismi leiutas kauakestnud okupatsiooni alt väljatulemiseks. Müts maha kodanike komiteede rajajate ees!

 

Veebruar tõi Läti ja Eesti ellu halbu uudiseid teadasaamise kaudu, et taanlaste Danske Bank pole ainus asutus, kus möödunud kümnendi jooksul Venemaalt pärinevat raha pesti, enne kui see 

rändas erinevatele “anonüümset ele” pangaarvetele maksuparadiiside saartel. Rootsi uurivad ajakirjanikud paljastasid kaks nädalat järjest, kuidas ka Swedbanki pangaarveid samaks otstarbeks massiliselt kasutatud on, kanaliseerides Danske panga klientide räpast raha selle teise Rootsi  pangandusettevõtte kaudu kaugetesse riikidesse. Tegemist oli kümnete kahtlaste Swedbanki pangaarvetega Lätis, kustkaudu Danske raha siis edasi “pesti”. Swedpanga aktsiad kaotasid neljandiku oma väärtusest 48 tunni jooksul. Balti riigid on tegelikult “koloniseeritud” Skandinaavia pankade poolt, asudes nende (vahepeal ebaausalt) funktsioneerinud haardes.

 

Venemaal elavad sulid ja nende kaasmaalastest Danske panga töötajad Tallinnas – küll eestlasest bossi Aivar Rehe juhtimisel – on vedanud Eesti rahvusvahelise maine nii madalale, et me ei toibu sellest kahjusaamisest niipea. Uurimised, kohtuasjad ja näpuga näitamine meie suunas kestavad veel aastaid. Seega järjekordne näide Vene käkikeeramisest stiilis “From Russia with Love”, mille takistamisega Eesti uimased finantsinspektorid Andrus Ansipi ja Jüri Ratase riigikapteneiks oleku ajal venitasid. Oleksime nagu tüütu koeramusta sisse astunud ja siin ei lahenda olukorda isegi kingade äraviskamine. Selline episood kahjustab mainet kõvasti. Situatsioonis, kus Baltikum on aina rohkem jälle “rindetsooniks” muutumas, oleks meil tegelikult vaja nii palju rahvusvahelist “good will’i” kui vähegi võimalik. 

 

Nüüd asub Eesti vaid mõne päeva kaugusel üldvalimistest. Olukord meie poliitmaastikul on sedavõrd ebaselge, et mitte keegi ei julge edaspidi sündida võivat ennustada. Et milline parteide kombinatsioon meid neljaks aastaks valitsema jääb. Kas EKRE, mille “imago” mind ausalt öeldes iga mööduva nädalaga rohkem segab, kutsutakse osalema tulevases koalitsioonis? Kas Eesti saab endale endiselt vasakpoolse või vahelduseks parempoolsema-eestimeelsema valitsuse? Ainult taevas teab. 

 

Mis aga suurt osa eestlastest (mitte nn eestimaalastest, vaid eestlastest) vihastab, on Keskerakonna tuim ja jõhker käitumine noorte eestlase kallal Ida-Virumaal. Juhin tähelepanu sellele, et Eesti ajal, enne II MS, eksisteeris üksnes Viru maakond. Polnud vaja eraldi Lääne Virumaa maakonda, mis oleks nö puhvertsoonina kaitsnud ülejäänud Eestit Narva ümbruse ja selle lähikonna probleemide eest. 

 

Aastaid ja aastaid on riigijuhid Lätis ja meil veeretanud universaalsele ükskeelsele haridusele ülemineku kuuma kartulit ühest käest teise.

 

Ida-Virumaal elab niigi vaid käputäis selle maa põliselanikke. Pole teostunud kunagised Laari-aegsed plaanid Narva kandi taaseestistamiseks. Selle asemel räägib vasakule kaldu olev “lõimumisekspertide” seltskond ikka lõimumisest, nii nagu keegi tegelikult teaks, mida see mõiste endast kujutab. See peaks vist tegelikult integreerimise sünonüüm olema. Assimileerimisega jms ei julge eestlased aga sihilikult tegeleda. 

 

Valimiste eel üritas keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps jäärapäiselt, kuid samas “kala  näoga”, nagu meil siin öeldakse, suruda vene noori massiliselt sisse Kohtla-Järve ainsasse järelejäänud eestikeelsesse gümnaasiumisse, mille vastu südikamad noored eestlased avalikult protestisid. Kuku raadio veteranist saatejuhil Priit Hõbemägil läks kops üle maksa ja nimetas seda vene häälte rautatud kapjadega nö õngitsemiseks Keskerakonna vene päritolu valijate hulgas. Vaid veidi rohkem kui 10% eestlastest toetab ju seda Savisaare parteid. Lõpuks andis Reps praegusel ringil lihtsalt alla. Kuum kartul veeretati järjekordselt järgmisele EV valitsusele.

 

Kui eesti tütarlapsed Kohtla-Järvel (sest just tütarlapsed tunduvad kõige julgemad olevat oma muresid seal väljendama) ei taha, et nemad peaksid sunniviisiliselt oma kooli õuel püüdma teostada EV lõimumisteoreetikute kurjasid plaane, siis minulegi meenuvad kogetud probleemid erinevate rahvuste vahel California kooliõuedel paljude aastate eest. 

 

Soovitav oleks olnud, et Eesti ja Läti oleksid lihtsalt automaatselt läinud tagasi omakeelsele õppeprogrammile kõikides koolides juba 30 aasta eest. 

 

See, mida eesti keelt isegi ladusalt valdav, kuid oranžmusta paela rinnas kandev noor inimene Ida-Virumaal südames arvab, võib olla meile läbinähtamatu maailm. Kui minu käest küsitakse, kui mitu aastakümmet või -sada kulub Virumaa tõeliseks taasintegreerimiseks Eestiga – kui see meil üldse õnnestuma peaks – siis vastata ma ei oska. Seda seni kaua, kui meil Eestis asju vanal viisil lihtsalt edasi aetakse.

 

Jüri Estam