Kes oli Jaak Jürison? Õppisime seda nime laiemalt tundma, kui neli aastat tagasi ilmus raamat ,,Viimane rong Eestist."

 

Õppisime ka meest tundma raamatu lehekülgede kaudu.

 

Saime aru, et Jaak, minu tädipoeg, sai nautida Eesti Vabariigi küpsemaid aastaid olgugi et noormees ise polnud veel küps.

Ta sündis 6. mail 1931, mis tähendas ta pidi elama ja tajuma neid poliitilisi muudatusi, mis muutsid eestlaste elu, tuues eesti rahvale nii kannatusi kui kaotusi.

Olen nii mitmes asukohas vahepeal Jaaguga kohtunud - sõjapõgenike laagris Saksamaal, kus ta oli skaudijuht; Kanadas, meil külas, kui ta teenis USA sõjaväes; Kalifornias, kus ta insenerina hakkas karjääri tegema; Long Islandil, minu pulmas, kus ta oli isamees; Metsaülikoolis Kotkajärvel; New Yorgis, kus ta tutvustas minule Fordhami ülikooli campust, olles ise seal professor; viimaks mina oma noorima  tütrega ja tema oma abikaasaga nende uues korteris veelkord New Yorgis.

Jaak kaotas oma isa, farmatseudi ja Eesti volikogu liikme Karl Jürisoni, kui ta oli üheksa aastane.

Karl Jürison arreteeriti Nõukogude Liidu julgeolu poolt, kuna ta oli Kaitseliidu liige ja viidi Siberisse, kuna ta ei nõustunud NKVD'ga kaastööd tegema.

 

Jaak elas üle esimese Nõukogude Liidu okupatsiooni vintsutused, kui ta oli alles algkooliõpilane.

 

Ta kujunes minule nagu vanemaks vennaks, mängides Nõmmel küüditatud sugulaste Puksovi pere kodus.

 

See siis Saksa okupatsiooni ajal aastate 1942-1944 vahemikul. Teda kõik hindasid kui lahket ja elavat poissi.

Jaak koos oma ema Almaga põgenesid Nõmmelt koos minu perekonna ja meie ühise vanaemaga.

 

Asusime teele 22. sept. 1944. Põnev põgenemise lugu täidab mitu lehekülge eelpool mainitud raamatus.

 

Saabunud Saksamaale, polnud Jaagu ja ta ema põgenemisel veel lõpp, kuna Jena ja Weimari ümbrus Lõuna-Saksamaal vahetati tehingus Venemaaga välja Berliini linnaosa vastu.

Saabumine Oldenburgi linnas asuvasse eestlaste põgenikelaagrisse nimega Bloherfelde oli Jaagu tulevikule äärmiselt oluline.

 

Tublid eestlased linna kolmes põgenikelaagris korraldasid  noortele põhjaliku hariduse, nii et kui Jaagul oli aastal 1949 eesti gümnaasium lõpetatud ja sõit USAsse sooritatud, asus Jaak kohe uue asukoha ülikoolikursustele, alustades kohe oma erakordset akadeemilist teekonda.

Jaagu esimene kraad oli Bachelor of Science aastal 1952 Upsala College'is, kus teda vääristati nn Quantum Award'iga.

 

Sellele järgnes teine Bachelor of Science, seekord Worcester Polytechnic instituudis aastal 1954.

 

Kui ta oli vahepeal sunnitud teenima USA sõjaväes, siis ta sai riigilt majanduslikku toetust, enne kui ta saavutas magistrikraadi elektriinseneri alal Columbia ülikoolis aastal 1958.

Vahepeal ta tegutses  nooreminsenerina Teleregister Corporation’is, Stamfordis Connecticutis aastal 1954 ja hiljem uurija assistendina IBM Corporation'is, New Yorgi linnas (1956-1957).

 

Sellele järgnes töö insenerina Sperry Gyroscope'i juures Great Neck'is (1958-1961).

Kui ma Jaaguga kohtusin aasta 1962. sügisel Kalifornias, oli tema inseneri alal mänedžer tuntud Rockwell International'i juures Anaheimis.

 

Ilmselt hakkas ta loenguid pidama UCLA (University of California at Los Angeles) Extension'i juures aastal 1972.

Jaagu sõprused eesti ühiskonnas USAs viisid teda ühinema oma isa akadeemilise organisatsiooniga.

Jaak oli nii aastal 1960 kui ka aastavahemikul 2007-2017 korp! Frat. Viliensise esimees USAs.

Aastal 1972 Ülemaailmsetel Eesti Päevadel kohtus ta  – see siis Torontos, Kanadas – kauaaegse tuttava Siret Jaanusega, kellega sõlmiti abielu juunis 1973.

 

Siret Jaanus on tuntud kui silmaarsti alateadlane ja okulaar-farmakoloog, olles selle ala ülikooli professor ja raamatute autor.

Kui Jaak oli lõpetamas tegevust oma töökohal Anaheimis, sooritas ta veel teise magistrikraadi, see siis Master of Business Administration, Claremont Graduate University (1983).

 

Samas ülikoolis saavutas ta doktorikraadi aastal 1986 informatsioonisüsteemide ja vastava tehnoloogia alal.

 

Ta asus professori kohale Fordhami ülikoolis aastal 1990 New Yorgis.

 

Peatselt ilmus temalt paar raamatut ja teaduslikke töid informatsioonitehnoloogia alal, need peamiselt aastate vahemikus 1995 - 1999.

Ta töötas Fordhami ülikooli juures kuni aastani  2002.

Aga temal olid ka teised huvid.

 

Need olid Siretiga reisimine ja raamatute juures autorlus. Ta võttis isegi kursuse, mis käsitles seda oskust.

 

Ja nii sündiski ,,The Last Train from Estonia", mis peatselt sai tõlgitud eesti keelde.

 

Jaagul oli  paaril korral oluline Eestis külastada raamatukauplusi, kus toimusid tema raamatu esitlused.

 

Vahepeal oli ta mitmel korral käinud oma kodumaal ja kohtunud oma varem küüditatud sugulastega.

Raamat ,,Viimane rong Eestist" on kingitus Jaak Jürisonilt eesti rahvale.

 

Peab ju eesti rahvas oluliseks nn suurpõgenemist 1944. aasta sügisel.

 

Need 70 000 eestlast, kes suutsid surmaohust Läände põgeneda, jäid hoidma eesti rahva vabaduse tuld.

 

Jaak Jürison oli üks nendest.

 

Ja tema kirjeldused  peamiselt aastatest 1944 -1949 on nagu kroonika eestlaste ajaloost.

Jaak Jürison suri New Yorgis 6. jaanuaril sellel aastal.

 

Teda jäi leinama mitte ainult tema abikaasa Siret, vaid ka lähisugulased Eestis ja Kanadas, viimased mitme järeltulijaga.

 

Siinjuures on vaja mainida ka Sireti õde ja eriti õetütart, kes korraldas südamliku mälestusteenistuse 17. jaanuaril, kus teenis eesti õpetaja Connecticutis.

 

Oli arvuti ekraanil näha suurel arvul leinajaid USAs, Kanadas ja Eestis.

Puhka rahus, armas sugulane, oma kallima abikaasa, sõber, teadlane, autor ja isamaa poeg!

 

Andres Raudsepp