23. märtsil tähistas Helle Räägo Saar oma 100 aasta juubelisünnipäeva lähedaste  tutttavate ja pereliikmete keskel.

Juubilar sündis Tartus kooliõpetaja Ernestine ja riigikohtunik Richard Räägo perekonnas esimese lapsena  Eesti Vabariigi algul 1921. aastal.

 

Niisiis juubilari elutee ja Eesti Vabariigi sündmusrikas ajastu on käinud käsikäes.

Helle Räägo omandas alg- ja keskhariduse kodulinnas Tartus ja lõpetas Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi kommunistliku okupatsiooni ajal.

 

Edasiõppimine Tartu Ülikoolis ei materialiseerunud kommunistliku korra all.

 

Saksa okupatsiooni tulekul asus juubilar tööle Tartu Meterioloogia Observatooriumi statistika osakonda.

 

Ta töötas seal kuni 1944. aasta sügiseni, kui algas põgenemine kommunistliku Venemaa pealetungi eest.

Põgenemistee viis perekond Räägo (ema, juubilar Helle, Jüri ja Rein) Tartust Viljandimaale, sealt Tallinnasse, edasi Haapsallu ja sealt edasi Hiiumaale ja Saaremaale, et leida võimalust põgenemiseks Rootsi.

 

Rännates läbi Hiiumaa ja Saaremaa avanes lõpuks võimalus Sõrve sääre lõunatipust saada perekonnale kohad ühele  kalapaadile, mis oleks meid viinud Rootsi.

 

Olime juba laadinud oma pambud ja kohvrid paadile, kui selgus et see kalapaat oli inimestest ülekoormatud ja paat ise ei pidanud vett.

 

Nähes, kui viletsas olukorras see paat oli, otsustas perekond mitte riskeerida selle paadiga Rootsi minna, vaid leida muu võimalus Saaremaalt lahkumiseks, sest vene väed olid juba Põhja-Saaremaal.

 

Ainuke võimalus, mis meile järele jäi, oli minna koos taganevate Saksa üksustega ja teiste eesti põgenikega Saksamaale. Seda me ka tegime.

Vahemärkuseks: See kalapaat, millega me pidime minema Rootsi, ei jõudnud üldse Rootsi randa ja on jäänud järjetult kadunuks.

Mäletan selgesti, kuidas juubilar jooksis ühele Roomassaare sadamasse mineva saksa auto kolonnile ette, pidas nad kinni ja palus, et nemad võtaksid meid peale ja viiksid meid Saksamaale minevale laevale, mis oli teatavasti veel Roomassaare lähedal reidil.

 

See sõjaväe transportlaev ei pääsenud Roomassaare sadamasse madala merevee seisundi tõttu, mistõttu minek laevale Roomassaare kailt toimus madalatel rannakaitse õhutõrje parvpaatidel.

 

Me olime ühel niisugusel parvpaadil teel laevale, kui vene lennukid lendasid meist üle sadama suunas, et tulistada sadamast lahkuvaid Saksa üksusi.

 

Mäletan, kuidas saksa sõdurid laadisid laskemoona neljatorulisse kahurisse ja avasid tule vene lennukitele.

 

Meie pidime katma kõrvad kinni ja hoidma suu lahti, kuna olime ainult paar jalga kahurist eemal.

 

Kas kahuri tuli tabas vene lennukeid või mitte, seda ma ei mäleta.

Kuidas meie rannakaitse paadilt laevale saime, oli ka üks tegemine.

 

Tavaliselt hoiavad kaks köit rannakaitse paati kinni vastu laeva laadimise ja mahalaadimise ajal.

 

Mis juhtus meie paadiga oli see, et tormisel merel üks köis katkes ja meie paat jäi ainult ühe köiega üles-alla hüplema lainete peal.

 

Mäletan selgesti, kuidas saksa madrused aitasid põgenikke koos pakkidega ja sülelastega ronida köisredelist kahurpaadist laeva peale, mis oli puupüsti põgenikke täis.

 

Teisel reisipäeval käis üks kohutav raksatus nagu oleks laev saanud torpeedost täistabamuse.

 

Pärast selgus, et vältimaks vene torpeedot, tegi laev äkilise täis pöörde, mis tekitas paanikat põgenike keskel.

Lõpuks jõudsime oma sihtpunkti Danzigi, Neufahrwasseri sadamasse.

 

Sealt viis tee Zoppotisse ja edasi Schwerini, kus me jälgisime ja elasime läbi Saksa riigi lõpliku kokkuvarisemise.

Peale sõja lõppu kulges põgenike teekond edasi Schwarzenbeki (millest sai hiljem vist esimene eesti DP-laager Põhja-Saksamaal), kuna Schwerin liideti hiljem Vene tsooniga.

Schwartzenbekis hakkas juubilar sondeerima pinda edasiõppimiseks Saksa ülikoolis ja ta immatrikuleerus kunstiajaloo fakulteeti Kieli Ülikoolis, mis oli avatud ka DP-tudengitele.

Oma erialaks valis ta Itaalia renessanssi.

 

Juubilari tudengiaeg kestis kuni immigratsioonini Ameerikasse 1950. aastal.

Siin Ameerikas oli tal esialgu raske leida vastavut ametikohta oma erialal ja seepärast ta valis statistilise analüüsi oma leivateenimise alaks.

 

Ta töötas statistika alal kuni pensionileminekuni.

 

Vahepeal ta abiellus New Yorgi Eesti Ev. Pauluse Praostkonna abipraosti Max E. Saarega, kes oli ka Lakewoodi Eesti koguduse asutaja.

 

Samuti teenis õpetaja Saar mitmeid idaranniku Eesti kogudusi, kuni ta elupäevad lõppesid 1981. aastal.

 

Nende abielust sündis tütar Anna.

 

Peale tütre kolledžisse minekut töötas juubilar lasteaednikuna kohalikus daycare center’is kuni hilise ajani.

Juubilar Helle, Sina oled esimene teadaolev inimene Räägode suguvõsas, kes on ületanud saja aasta vanaduse piiri.

 

Me soovime Sulle kõike, mis sul on vaja, et su elukäik kulgeks edasi hea tervise juures ja et Kõigevägevam annaks sulle veel palju-palju aastaid.

 

Rein Räägo ja perekond