Meenutades Bostoni Eesti Seltsi möödunud aasta iseseisvuspäeva tähistamist – mis oli meie viimane kohapealne sündmus enne pandeemia algust – nägi tänavune EV103 tähistamine välja pisut teistsugune.

Me ei saanud Kalevi komme jagada, viktoriini mängida ega ringmänge tantsida.

 

Nii nagu teised, ei eeldanud ka mina, et koroonaviiruse piirangud kestavad aasta; meie juhatus oli isegi broneerinud Scandinavian Living Center’i saali lootuses, et elu taastub mõnevõrra normaalsesse olekusse.

Kuigi meie pidu nägi välja oodatust erinev, õnnestus meil säilitada mitmeid armastatud traditsioone, seekord virtuaalses vormis.

 

Meie Seltsi president Paul Attemann tervitas meid entusiastlikult eesti ja inglise keeles, hoides oma ekraani taustal Ameerika Ühendriikide, Eesti, Läti ja Leedu lippe.

 

Sellega austas ta oma skaudilaagris õpitud traditsiooni, kus ta koos oma kaksikvenna Reinuga heiskas lippe tähtsatel üritustel.

 

Samuti lisas sissejuhatusse pidulikkust nii laulude “The Star-Spangled Banner” kui ka “Eesti lipp” ühislaulmine.

Kõnelejad olid kutsutud jagama oma mõtteid pandeemia mõjudest, mis tuletas meile meelde, et meie ainulaadne Eesti kogukond on säilitanud globaalsed sidemed hoolimata püsivatest reisipiirangutest ja sotsiaalse distantsi reeglitest.

Dr Anne-Reet Annunziata, Eesti aukonsul Massachusettsis ja Rhode Islandil, tuletas Eesti kodakondsust omavatele isikutele meelde, et konsulaarabi on saadaval nii kohapeal kui ka Eesti konsulaadis New Yorgis.

 

Ehkki mul endal puudub Eesti kodakondsus, sisendas Dr Annunziata kõne minus palju lootust, kuna kavatsen teha oma esimese Eesti reisi septembris ning on lohutav teada COVID-järgse bürokraatia taga peituvaid nägusid ja inimesi.

Järgmisena rääkis Washington, D.C.’s asuva Eesti välisministeeriumi USA investeeringute ja kaubanduse direktor Alvar Soosaar Eesti üha globaalsema kohaloleku olemusest. 

 

Alvar Soosaar on Bostoni Eesti Kooli lõpetaja ja Pauli lapsepõlvesõber.

 

Kuigi minu eesti keel on veel arenguteel, suutsin aru saada Alvari põhipunktidest: Bostoni Eesti Kooli lõpetajad (kaasa arvatud Alvar) on leidnud tööd laias maailmas ning Eesti on jätkuvalt Euroopa juhtpositsioonil nii idufirmade rohkuses kui ka haridussüsteemi kvaliteedis.

 

Alvar rääkis ka stipendiumifondist, mida haldab Eesti Üliõpilaste Toetusfond USAs. 

 

Kokkuvõttes julgustas ta meid jätkama oma kultuuri levitamist kogu maailmas, olgu selleks siis töö, vabatahtlikud ettevõtmised või keeleõpe.

Meie pidu suutis levitada mitte ainult kultuuri, vaid ka rõõmu.

 

Tähistamise tipphetk oli Bostoni Eesti Kooli direktori Triin Vallaste ja tema abikaasa Jeffers Englehardt’iga koos valminud video eesmärgiga jõuda nii BES-i liikmete kui ka perekonnani Eestis.

 

Filmi tipphetkedeks olid mitmed meie kooli pered, kes küpsetasid üheskoos Eesti hõrgutisi (ja õppisid selle käigus sõnavara), mängisid kandleviise ja laulsid ning lugesid ette iseseisvuspäeva tervitusi.

 

Kõige meeldejäävam klipp oli võib-olla video, kus Triinu ja Jeffersi perekond suhtles kodustatud okassea ja hobusega eesti keeles.

 

Kumbki loom ei teadnud midagi kaamerast ega ka haruldasest keelest!

 

Film lõppes teise digitaalselt kohandatud BES-i traditsiooniga – Bostoni Eesti kooli erinevas vanuses õpilased laulsid virtuaalses kooris “Üksteist peab hoidma”.

 

Epp Sonin lõpetas meie lindistuse ilusa teise traditsiooniga, lauldes puudutavalt "Hoia, Jumal, Eestit".

Nagu paljudel Eesti pidustustel, kulmineerus iseseisvuspäeva kogunemine ühislauluga  “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” lootuses, et saame neid traditsioone järgmisel aastal ka näost näkku jagada.

 

Oleme uhked nii oma pidustuste kui ka eesti keele tundide jätkamise üle virtuaalses keskkonnas, aga ootame kõik, et järgmisel aastal oleks võimalus taas kokku tulla, võimaldades nii praeguste traditsioonide taastamist kui ka uute kehtestamist.

 

Autor: Ariel Connelly-Smith
Tõlkija: Anna-Liisa Sepp