Kas Long Islandi jaanituli on Põhja-Ameerika kõrgeim? Foto: Uno Habakukk

 

Läbi aastate on olnud jaanipäev üks tähtsaimad üritusi Long Islandi Suvekodus.

 

Kahjuks Covidi tõttu jäi eelmine aasta vahele. Meie rõõmuks see aasta regulatsioone ei olnud ja Stefan Skonbergi organiseerimisel said kokku energiat täis jaanilised.

 

Taas raamis telgirida Suvekodu platsi ja traditsioon jätkub.

Päev oli sisutihe. Eesti Spordiliidu USAs (ESL) eestvedamisel korraldati  spordivõistlused kergejõustikus, ujumises ja rannavõrkpallis.

 

Peale võrkpalliturniiri mängisid äsja uue näo saanud rannavõrkpalli platsil väikesed mudilased. Lõbus oli neil suures liivakastis.

Ilm oli päeval päikeseline ja pilvede järgi poleks osanud arvatagi, et õhtuks lubatud vihm kohale jõuab.

 

Aga mis on jaanid ilma väikese vihmata? Ja nii toimuski võrkpalli “Grass Cash Prize Tournament”i finaal vihmas, mis taandus tule süütamise ajaks.

Keegi ei jäänud tühja kõhuga, köögist sai osta hapukapsasuppi ja kooki. Grillilt tuli burgereid ja hotdoge.

 

Kuumaks köeti 1960ndatel aastatel ehitatud saunad, mis harisid ihu ja hinge. Nii mehed kui naised said lastega saunamõnusid nautida ja basseinis ujuda.

Elevust tekitas paviljonis sisse seatud loterii, kus olid väärikad auhinnad. Elevusega oodati loosimist ja nii mõnigi läks koju uhke pakiga.

Samasuguse elevusega oodati pea kümne meetri kõrguse tule süütamist. Tule ohutuse tagasid nagu ikka kohalikud tuletõrjujad, kes siis viimased hõõguvad söed ära kustutasid.

Suvekodu kiik on aastakümneid olnud osake külastajate mälestustest, vestlused, mis sellel vestleldud said, täidaksid raamatukogu, kui need paberile panna.

 

Uut kiike proovivad Siiri Lind ja EV peakonsul Kairi Künka.

 

Kahjuks vana kiik ei olnud enam turvaline ja see pidi saama asendatud. A.J (Allan Laupa, Jr.) tegi kõik selleks, et jaanid ei mööduks ilma kiigeta ja tal õnnestus ehitada pildi järgi uus kiik, mis valmis õhtu enne jaane. Kiik, Jr. oli hõivatud enamuse ajast, jätkates uute lugude kogumist.

 

Uue kiige meister Allan Laupa Jr.

Eestlased ilma muusika ja tantsuta ei saa. Päeval tõi muusika inimesteni Uno Habakukk. Õhtul lahutas ta meeli suupillimänguga.

 

Sellele järgnesid Kati Riemma kureeritud ühistantsud. Nii tore oli näha, kuidas meie noored tantsukultuurist lugu peavad. Selle ilmselge tõestus oli noorte hõisked: “Tuljak, tuljak,...”. Ja sellega sai alguse õhtu võimsaim esitus: “Tuljaku” tants, mis täitis terve Suvekodu suure saali. 

 

Rahvatantsule järgnes pidu, kus noored ise muusikat valisid nii uute kui vanade hittide seast. Ja muusikat juba jätkus varahommikuni.

 

Koidu eel kõlas veel “Sinine vilkur”, läbi une naeratades mõtlesin, et just sedasi luuakse uusi mälestusi.

 

Kui mitte enne, siis näeme järgmisel jaanipäeval.

Sigrid Sillaste

 

Fotod: Eve Saar