Kui eestlaste esivanematele tähendasid Jaanipäeva kombed muu hulgas üleannetute loodusvaimude eemalehoidmist, et tagada rikkalikku suvist lõikust, siis võiks piltlikult öelda, et Connecticuti Eesti Seltsi Jaanipäeva pidustused olid kantud mõttest tagada tuleviku Eesti noorsoo järelkasvu rikkalikku saaki.

Meie kohale jõudes oli Connecticuti Eesti Seltsile kuuluval “Eesti Maal” käinud vilgas tegevus juba terve pika päeva – rahvatantsuharjutused ja ettevalmistused õhtuseks Jaanipeoks. Ameerika ja Eesti lipud lehvisid maaala kõige ülemisel astangul, keskmisel olid puud lõkkeplatsil valmis ja külalisi nii ligidalt kui kaugelt istus eeskava ootavalt puie all. Lapsi ja noori ilusates rahvariietes tundus jätkuvat kõikjale.
Eesti Maa, pisut vast üle 12 aakri jaguneb kolme järku, kõige ülemisel asub palliväljak, laste karusell ja kohad  telkimiseks. Keskmisel on parkimisplats, väike köök/hoidla, lauad/pingid ja suur välikamin/grill, lõkkeplats ja esinemisteks ala koos istmetega pealtvaatajatele.  Kõige alumisel tasandil voolab metsa vahel kiirevooluline Hop jõgi.
Võidupüha tähistamiseks andis tausta noorte tõrvikutega tule toomine ja lõkke süütamine. Vägagi saraskonna või suurperelaadse koduse tunnetusega kokkutuleku eeskava algas Ameerika hümni ja avasõnaga Connecticuti Seltsi esimehelt Erik Linaskilt.   Aleksander Lamvol luges ette kaitseminister Urmas Reinsalu läkituse Conn. Eesti Seltsile. Ylo Anson kõneles lühidalt Võidupüha ajaloost ja meie esivanemate võitlustest võõraste pealetungijatega, mis selgelt vastandub uusajaloolaste kirjutistes väidetud eestlaste muistse vabadusvõitluse puudumisele.
Seejärel said sõna noorsoojuhid, Eesti Kooli lauluõpetaja Laine Kõiva Kingo, Conn. “Jaanik” ja skautrühma juht Leelo Linask ja Bostoni “Tulihing” juht Talvar Tari. Kõik mainisid noorte innukust laulude ja tantsude õppimisel Conn. kooliperes eelnenud aasta jooksul, eriti aga maist alates korraldatud rahvatantsu rühmade harjutustel Eesti Maal. Leelo Linaski sõnul tekitasid erilist hoogu ja õhutasid noorte tantsutahtmist maikuus alanud nädalalõpuharjutused, mis toimusid Eesti Maal koos Bostoni rahvatantsijate ja kogu Idaranniku tantsurühmadaga Talvar Tari juhtimisel. Jaanipäeva nädalalõpp oli juba neljas ja viimane nädalalõpu suurharjutus enne ESTOle sõitu ning hõlmas ka esinemise Jaanipäeval.
Leelo mainis, et aastal 1950 pani Conn rahvatantsu rühmale aluse Eevald Ruhno, järgnes mitmeid aastaid treeningut ja esinemisi Ferdinand Rikka valvsa käe ja silma all ja siis edasi (kohalviibivaid endiseid juhte paluti lehvitada) – Erich Siismets, Indrek Linask ja praegu Leelo Linask. Ka on Conn. rühm jälle võtnud omale nimeks “Jaanik”, mis oli valitud rühma nimeks Indrek Linaski juhtimise ajal.
Talvar Tari selgitas, et seekordset ESTO tantsupidu juhivad eri rühmitused. Puudub üldine kava selles mõttes, et Idaranniku, Lääneranniku ja Kodu-Eesti rühmad esitavad igaüks oma kava ning koos tantsitakse vaid teatud tantsud. Jäi vajaka üldise tantsupeo korraldusjuht nagu vanasti, kes ESTO üritustel osalevatele tantsurühmadele saatis esitavate tantsude kava ja plaani   juba mitu aastat varem, korraldas rühmajuhtidele harjutusi ja käis ka kohapealsetes piirkondades rühmade harjutuskokkutulekutel õpetamas. Bostoni Tulihinge rühma eestvedamisel sai ESTOks  regionaalsete rühmade kavadega esinemine lõpuks paika selle aasta alguseks.   
Kohe-kohe algasidki noorte esinemised: umbes 20-pealine lastekoor, kes on valitud San Francisco ESTO lastekooride kandvaks jõuks, esines suurepäraselt õpetaja Laine Kingo juhatusel kolme lauluga. Seejärel esinesid 10-paariline Jaanik ja Bostoni Tulihing ning osa tantse esitati koos kõigi tantsijate osavõtul. Tantsud olid üllatvalt hästi selged isegi kõige pisematel ning hoog ja õhin kandus üle ka pealtvaatajatele, kes aastaid tagasi ise või kelle lapsed olid tantsijad olnud ja kes nüüd kaasa elasid ja jälgisid juba lastelaste ESTO-l esinemiseks õpitut. Palju tantse aga olid uuemad ja huvitavad, eriti on meelde jäänud meremeeste tants, mida hiljem kõige nooremadki lõkke ääres järgi tegid.
Pealtvaatajate hulgas leidus mitmeid väliseesti ühiskonnas tuntuid: EV peakonsul New Yorgis Sten Schwede, peaskaut Rein Linask, VESi toimetaja Kärt Ulman, endine ERKÜ esimees Mati Kõiva, ERKÜ juhatuse liikmed Ylo Anson ja Aleksander Lamvol, Jüri Martinson, jt.
Järgnes rikkalik ja maitsev õhtusöök vabas looduses. Conn. Eesti Seltsi liikmed olid valmistanud maitsvaid sööke ja rikkalikult salateid ja grillisid lisa kohapeal, lisaks veel  küpsetised ja koogid kohvi kõrvale. Ei puudunud ka vein. Annetused läksid noorte ESTOle sõidu kassasse.
Oli tore vaadata ja tunnetada noorte uhkust ja hoogu nii laulus kui tantsus. Töö ja ettevalmistus koos teiste noortega on nagu süst eestimeelsust, mis jääb püsima koos uute sõprussidemetega, mida ettevalmistuste ja esinemiste käigus luuakse ja millele aitab tõhusalt kaasa eesmärk reisida osavõtuks eestlaste suurüritustele.
On teretulnud nähe, et jälle leitakse väliseesti noortele võimalusi ESTOle reisimiseks ja osalemiseks, selle asemel, et olla vaid kutsutud pealtvaataja. Noorte väliseestlaste osalemist võiks rakendada ka suuremal määral Eestis laulu- ja tantsupidudel. Inimene ei sünni eestimeelseks, teda kasvatatakse selleks. Kui  noorsoo eest ei hoolitseta ja neid eestlasteks sirgumises ei õhutata, ei aita ainult eestlaste iibe tõstmisest. See on suur töö ja majanduslik ettevõtmine, mille kasulikkus selgub hiljem rahvuse hüvangus.
Oli ilus ilm, kena kava ja külavainuliselt hubane jaanipäeva lõke, kus ei puudunud ka lõkkest üle hüppamised. (Lühikest tantsuvideot võib vaadata VES Facebooki leheküljelt.)
Tänuga laheda Jaanipäeva pidustuste eest Conn. Eesti Seltsi agaratele korraldajatele, noortejuhtidele ja lastevanematele. Parimate soovidega kõigile ESTOle reisiks.
Aime Andra