Mu lapsepõlve sõber ‘30-te aastate Tartus oli Viktor Minneste Jr. Tema pere, isa-ema ja noorem vend, elasid kõrvalmajas. Hoolimata mõneaastasest vanusevahest sobisime me hästi, mängisime tihti koos ja nokitsesime paljude projektide kallal. Tookordne ühendus meie vahel katkes 1941. aasta suvel, kui mu kodu sõjatules hävis ja meie pere oli sunnitud kolima Võrru. Aga viis aastat hiljem kohtusime taas Blombergi põgenikelaagris Saksamaal. Sealgi sai tehtud ühtteist koos.

Nüüdseks oleme mõlemad jõudnud üle 80. aastaläve.   Üle 60 aasta on meie teed olnud lahus, ehkki kirja teel on ühendus jäänud püsima. Viktor elab üksi Chicagos ja maadleb mitme terviseprobleemiga. Ta on aga enesekindel inimene, kes iial ei kurda, vaid on jäänud truuks oma tõekspidamistele ja positiivsele maailmavaatele.

Miks ma siis temast kirjutan? Tahan Viktorit esile tõsta kui andekat luuletajat nii eesti kui inglise keeles, ja kui head eesti luule tõlkijat inglise keelde. Juba aastaid on mulle peagu igal nädalal saabunud paks ümbrik, milles 7-8  lehte Viktori loominguga: originaalsed luuletused mõlemas keeles, luule-tõlked ja vahel lühiesseed mitmelt alalt. Kuupäevadest lehtedel võib näha, et enamasti igal päeval on midagi loodud – seda hoolimata Viktori tervislikust seisundist. Aga sageli antakse inimesele oludest või iseloomust tingitud üksilduse vastukaaluks erilised võimed-tunded. Nii on see ka tema juhul.
Mu riiulile on kogunenud ligi 1000 lehte Viktori kirjutistega. Siin on tegemist kultuuriajalooliselt väärtusliku materjaliga, mida ei saa jätta juhuse hooleks.  Arhiivi riiulile ei soovi Viktor seda panna. Olen seepärast otsinud võimalusi Eestis. Eestikeelseid originaale võiks Eestis luulekoguna välja anda, kuid tõlkematerjalist on  ainult mõni keeleteadlane huvitatud. Ei hakka ju tavaline literaat Eestis lugema eesti luulet inglise keeles. Viimase jaoks leidub USA-s kirjastusi, kes inglise keelde tõlgitud etnilist kirjandust avaldavad. Mõlemal juhul on aga vaja asjatundlikku eestvedajat ja rahalist alust. Nii on küsimus jäänud esialgu lahendamata.
Lisan alljärgnevalt näiteid Viktor Minneste loomingust.  Esimesed kaks on originaalid, viimased kaks on tõlked.

Kassari suvi  

Tuhane muld.  Kollane liiv.
Rohi, nii sile ja pehme ja kuiv.
Avatud uks.  Lahtine riiv.
Teerada varjatud.  Oitmale viiv…
    -  Kassari sädelev suvi.

Laidudevöö.  Valguseöö.
Tulede virvendus, sääskede suim.
Ududevöö.  Kesksuveöö,
mehe ja Jumala ühine töö…
    -  Kassari lühike suvi.

Kadakamaa.  Kividemaa.
Lainete, lindude, lauluderand.
Ootusterand.  Soovidemaa.
Tuulte ja valgete pilvede maa…
    -  Kassari loodus ja suvi.

Ilmuta end, nõiduslik hääl,
nooruse suurim ja sügavaim and!
Kulmude pääl sulata jää,
südames elusta kõik mis on hää,
    -  Kassari  -  Kassari suvi.
 Pettumus

Mets naerab.
Seal mahlased puud
täis rohelist ilu on püsti.
Nad mõistavad päikest ja kuud.

Mets elab.
Sel kuivanud puul
mis enam ei kasvata lehti
on ammugi sulgunud huul.

Must vares
ta ladvas on koos
kolmteistkümne sõbraga vakka.
Kõik tardunud ootusehoos…

Mu veri
on äkisti külm.
Näe, päike on loojas.  Ja kuul on
vaid naer mis on petlik ja julm.


Linnu viimne laul                             The Warbler’s Last Song
    Anna Haava

Jääge terveks, vennad, õed!            Farewell, brothers, sisters!
Laulsin küllalt ju  -                             I sung enough in place  -
enneaegu hõiskasin  -                      a premature jubilate  -
nüüd jääb vait mu suu.                     now silent grows my voice.
            
Jääge terveks, vennad, õed!           Farewell, brothers, sisters!
Tuleb kevade,                                  Soon will come the Spring.
ütelge siis minu poolt                      Just give him, would you, from me
tervist temale.                                  a welcome, fit a king!


Hing                                                     The Soul
Betti Alver

Metsas, ohtlikus ja võikas,               In a forest, full of danger,
pime sõdur ringi põikas                   soldier, blind, and lost, did wander
puusal mõõk ja raudne ling.             with his sword and iron sling.

Pääga vastu puud ta põrkas,          Headfirst into tree trunks stumbling,
kuni meeli halvas nõrkus,               he was weakened and mumbling,
kehast kadus võitlusping.                had lost hope in everything.

Alasti, pääs kiirtest ehe,                  Naked youngster, with a halo,
ilmus poiss ning mäele mehe          came and led the soldier-fellow
viis, kus lõppes hämar ring.             from the forest, to his way.

Küsis teine teise nime.                    “What’s your name?”  then each did wonder.
Olen mõistus, ütles pime.                “Call me Reason”, said the soldier.
Laps ent lausus, olen hing.             “I’m the Soul!”  replied the boy.

Raul Pettai