Räägitakse globaalsest Eestist kuna igalpool maailmas on leida eestlasi. Välismaal elab vast üle paarisajatuhande eestlase. EV Kultuuriminister Rein Lang ütles San Franciscos Rahvuskongressil, et oleme üks” globaalne küla”.

Ta rõhutas, et “võrgustiku maailma”  tehnoloogia võimaldab meil pidada kontakti üle terve maailma ainult sõrmeliigutusega. Aga kas see võimaldab ka suhelda?
Olla kontaktis on tähtis ja hea, kuid teisest küljest on pidev kontakti loomine siiski väga külm ja puudulik ning tehnoloogiaga tegelemine võib muutuda sõltuvuseks. Samuti võib pidev tekstimine, e-mailimine ja kontakti pidamine telefonil tegelikult sind sõpradest ja perekonnast isegi eemaldada. Kui ilus on häält ka kuulda, teisele silma vaadata ja isiklikult suhelda! Olen alati šokeeritud nähes restoranis perekonda või gruppi sõpru, kus igaüks on oma telefoni või i-padi või mis tahes aparaadi peal! Kuhu on jäänud omavaheline suhtlemine? Pealegi on see väga ebaviisakas. Teiseks hakkame kaotama ka enda väljendamise oskust. Aga see on tänapäev, kahjuks!  
See toob mind minu peateemale, mis on ESTO’de tähtsus. Peale selle, et nautida ja säilitada eesti kultuuri ja rääkida eesti keelt – on ka väga tore inimestega kokku saada, vanu sõprusi uuendada ja uusi luua . Tavaliselt on tihe kava ja ei olegi aega pikemaks vestlemiseks, aga kui vahva on näha sõpru ja tuttavaid üle kahe või rohkema aasta! Kasvõi “tere” liftis või trepil – või kiire kallistus ja lubadus kokku saada esimesel võimalusel. Kui ka see võimalus ei teostu – on siiski teineteist ära nähtud, ah kui tore! See ühendab meid kui eestlasi, mis on üks väga tähtis tegur kui räägime globaalsest eestlusest. Siis ei kao ka armastus eesti traditsioonide vastu, pigem teeb nende tähtsuse veel suuremaks.
 Minu poja pere oli seekord San Franciscos – nad on küll Eestis käinud ja lapselapsed käivad eesti lastelaagris – aga nad elavad ameerika ühiskonnas. Peale ESTO’t ei ole aga muud juttu kui tuleval aastal tingimata laulupeole minna. See eesti laul ja tants on nakkav! Ja see on mida ESTO’d pakuvad. Need ühised ilusad elamused seovad meid ja seovad meid Eesti ja eestlusega. See ongi alati üks ESTO’de eesmärk olnud teiste eesmärkide hulgas. Kui elame ühes globaalses külas, siis olgu meil omavahel ka lähedased suhted! Oleme tehnoloogia abil kontaktis, aga saame ka kokku, et isiklikult tere ütelda!
Lääneranniku Eesti Päevadel on alati palju noori osalejaid – aga mulle tundus et seekord veel enam. Ka pidustuste peakorraldajad olid noored, mida oli kena näha. Sellega on ESTO’de ja selliste eestlaste kokkutulekute tulevik kindlustatud. Kui vahepeal oli juttu, et ESTO’de tähtsus on haihtunud, siis minu arvates näitas LEP – ESTO, et neil kokkusaamistel on siiski suur suur tähtsus, eriti välismaadel teistes kultuurides elavate/sirguvate eesti noorte puhul. On tähtis kogeda teiste omasuguste olemasolu – tunnetada, et ei olda ainuke oma eestlusest juurtega. Seda ei saa kogeda ainult Eestisse reisimisega. Kõigil on vaja suhtlemist isiklikul tasandil, et säilitada globaal-sesse külla kuuluvust. Teeme edasi!  
Ülle Ederma