Esimene nädal Torontost põhja pool asuvas Jõekääru suvekodus oli 100% eestikeelne. "Loomulikult eestikeelne, kuidas siis veel?" võiks mõni lehelugeja arvata. Ja tal on õigus; Jõekääru on endiselt (61-st suve) eestikeelne suvekodu, ning esimesel nädalal ei ole mõtet muud keelt kasvatajate ja laagripersonali suudest oodata.

Esimene nädal on ettenähtud lastele, kes mõistavad ja valdavad eesti keelt. See on tõenäoliselt kõige parem eesti keele õpikeskkond kogu Põhja-Ameerikas - kui oma perering välja jätta, aga kes elab koos 60 lõbusa pereliikmega? 7. - 14. juulini Jõekäärul nii elatigi, teiste omavanustega, kellele on samuti eesti keelt õpetatud. Vaja on vajutada vaid keelenuppu, ning seda rõhutatakse ka laste omavahelises suhtluses, pannes südamele, et kui me omavahel eesti keelt ei räägi, siis kes üldse räägib? Oskajaid jääb vähemaks; väikesed keelevaldajad peavad tundma uhkust oma oskuse üle ja julgustama semusid, et keelenupu võib igaüks endale iga kell kasvatada.
Vahe tuli suvekodus sisse alates teisest nädalast. Sellest päevast, kuni suvekodu viimase, neljanda nädala lõpuni oodatakse ka mitte-eesti keelt kõnelevaid eesti lapsi. "Muidugi eesti lapsi, keda siis veel?" võib lehelugeja mõelda. Ja ongi. Niisama keegi Jõekäärut vast üles ei leiakski, vaid ikka ühe oma perepuu oksa kaudu. Võiks isegi väita, et vanemad, kes oma lapsi Jõekäärule toovad, pidid seda omal ajal ise nautima.
Esimesel nädalal oli koos 35 kasvandikku, kes jagunesid väikesete (vanuses peaaegu 4 kuni 8), keskmiste (vanuses 9-12) ja suurte (vanuses 13-16) taredesse. Ammune nähtus, et väikseid on suvekodu esimestel nädalatel tublisti rohkem ning vanemate kasvandike arv kasvab hüppeliselt laagri edenedes peab ka sel aastal paika. Selle põhjuseks on muuseas kuulus lõpuball ja teised iseteadlike noorte väljakujunenud eelistused, millest kõige tähtsam on, et heade sõpradega laagris samaaegselt viibida. Koos personaliga oli esimesel nädalal laagris 60 suud ja silmapaari ning kõige kaugemalt tulnud kasvandikud 3 Eestist, 6 USAst ja 1 Montrealist. Teisel nädalal tõusis laste arv 67-ni. Valdav enamus eesti keele nädala lapsi jäi edasi ja spordinädalaks tuli teist sama palju juurde. Allakirjutanu esimene aimdus, et sellest hetkest on laagris rohkem lapsi, kes eesti keelt ei valda, kui neid, kes oskavad, ei pidanud kaugeltki paika. Spordinädalaks jõudis kohale umbes 10 last, kellega sai ainult inglise keeles asju aetud. Kuid keelekümblus ehk pidev õpe jätkub kogu laagri vältel ning tahaks loota, et seega ka esimese, puht eestikeelse nädala osaliste arv tulevikus kasvaks. See on võimalik, kui me kõik paneme õla alla ning vanemad seda väärtustavad ja seavad prioriteediks.
   Eesti imedemaa võlurid
Nii võiks nimetada suvekodu personali, kes loovad lastele väikse Eesti kauge võõramaa looduse rüpes. Tänavune Jõekääru juhataja on 28-aastane Priit Parro Eestist, kes on lõpetanud Tallinna Ülikooli noorsootöötajana. Möödunud aastal oli ta esmakordselt Jõekäärul keskmiste poiste kasvatajana ja on tegelikult kogu vahepealse aja St. Paul Minnesotas viibinud koos abikaasaga, kes tegi seal uurimistööd Fulbright stipendiaadina. Maarja Merivoo-Parro uuris USAs sündinud eestlaste põhjal, kuidas eestlust on võõrsil edasi antud ning Priit kasutas võimalust samaaegselt varuda põnevaid töökogemusi. Muuseas koostas ta YMCAs koolipäevajärgseid programme ning töötas vabatahtlikuna koolivägivallavastase programmi raames. Jõekääru rooliratta juures on ta kindlalt õige mees ning tema kasvatajate meeskonnas on 4 noort Eestist, kes on teist aastat või enam järjest kasvatajaametis ja veel kaks, kes Eestist tagasi tulnud peale mõneaastast pausi. Juhtide seas on samas omajagu kohalikke kasvatajaid, vetelpäästjaid ja erialaõpetajaid, nii noori, kui ka kuni 34-aastase Jõekääru kogemusega Jaan Veenpere. Töö sujub neil koos imeliselt ja Priit kiidab väga oma noorsootöötajate peret, kes on läbi viinud õnnestunud tutvumis- ja öömänge, käinud laagriperega Jõekääru territooriumilt väljaspool eeskujulikul minigolfi väljakul, Simcoe järve rannapäeval ja Seedrioru suvekodul külas ning korraldanud võistlusi (k.a. pere spordipäeva) nii staadionil kui ujulas. Eesti keele-, rahvatantsu-, laulu-, kunsti-, nahatöö- ja laskmisetunnid on nagunii. Veidi kindlamatele kätele ka vöökudumise koda.
Vähetähtis ei ole ka mis söögilauas toimub. Lapsed on saanud osa, (mõned kindlasti esmakordselt), sellistest eesti maiuspaladest nagu (mulgi kohupiima) korbid, kolme sorti täidisega pirukad, klimbisupp, kringel ja roosamanna. See toidukasvatus on tänu väsimatule peakokale Ülle Veltmannile, keda tuntakse Toronto Eesti Maja kohvikupidajana. Lõuga limpsides kogevad lapsed ning tehes õpivad meeletult ka köögiabilised. Näiteks millise pirukatäidise puhul kasutatakse leht- või pärmitainast ja kuidas ühte või mõlemat kätt käima panna kala paneerimisel (jahu, muna, riivsai). Siinkirjutaja tunnistab, et tundis kirjeldamatut uhkust tehes esimest korda elus klimpe supi sisse. Ülle valmistab lihtsaid klassikalisi roogasid heast ehtsast toorainest vanakooli, ehk kindlal viisil. Kui mõni kasvandik tursakuubikuid (ehtsaid kalakomme) ei soovi, on nurga taga varuks ka natuke vorste ja kui kellegi teise lapsepõlvest pärit rammus puder tõesti ei istu, on ka krõbinaid. Tore on täheldada, et nurinat pole täheldanud; ainult rõõmsad näod. Selgus, et kapsahautis sobib ka 21. sajandisse.
Päike, mine puhketunnile
Ilm on olnud siiani seinast seina, nii et nurisemiseks pole põhjust. Soe ja sõbralik (kuid ikkagi tugev) vihmavalang tabas laagriavajaid üllatusena juba esimesel lipuheiskamisel. Sellele järgnes omajagu enamjaolt halastava pilvkatte all päevi, mille üle spordijuht Lauri Birkan Eestist rõõmustas, kuna siis möödusid ka parimad sporditunnid tema kaheaastase Jõekääru kogemuse vältel. Tohutu palavusega lapsed ju ei jaksa. Need päevad olid alles ees - kuumalaine saabuski teisel ehk spordinädalal. Õnneks lõi õhu taas talutavaks üks korralik tuule- ja äikesevihmapäev (koos keeristormi hoiatustega), nii et nädalalõpu suurel spordivõistluspäeval ja esinemisterohkel perekonnapäeval 21. juulil sai keskenduda tähtsamale, kui laubapühkimisele.
Teise nädala alguses lahkusid 2 USAst pärit väiksemat last, kuid 4 tuli teistelt poolt piiri juurde. Suvekodu lõpuni jätkub tõhus käepaelte süsteem: olenevalt eesti keele oskustasemest on lapsel vastava värviga käepael. Selle järgi saab kasvataja ja teised kiiresti aru, mis keeles kasvandikuga suhelda.
Mainimisväärsed on pika traditsiooniga Kalevipoja õhtud, mida Endel Rubergi jälgedes veab nüüd ammu juba Jaan Veenpere Massachusettsist. Seda juttu ootavad lapsed väga ja küsimusi on kapaga. Juttu kuulatakse pimendatud saalis ja seda ilmestavad valguspildid (slaidid). Seega on ta kaks ühes kunstiajalootund ja kahtlemata kultuuriloo tund. "Kas see juhtus päriselt?" pärivad lapsed Jaanilt, kes seletab, et see peegeldab meie esivanemate tõlgendusi meie rahva ajaloost ning pinnavormide nähtustest. Kalevipoja õhtu toimus esimesel nädalal eesti keeles ja teisel nädalal inglise keeles. Loo selgitamisel kasutab Jaan lõbusaid võrdlusi tänapäeva elust, nii et see lapsi paelub.
Läinud nädalal käis külas EstDocsi (oktoobris 10-dat korda toimuva Toronto Eesti dokumentaalfilmi festivali) rahvas, pakkudes linateoseid nii väikestele, kui suurematele. Timmase kunstitares, mis mingil imekombel on üks jahedamaid paiku Jõekäärul, käib siiani imetlemapanev loometöö. Lapsed on trükkinud või maalinud endale lõbusate eestikeelsete tekstidega särke, õmmelnud nukke, teinud savist Pikkasid Hermanneid ning grupitööna maale - kaunistades tarede aknaluuke, mis peale laagri lõppu majadele ette pannakse.
Kasvatajatevägi on endiselt särasilmsed, pühendunud ja rõõmsad. Väga paljud kohalikud kasvatajad ja erialaõpetajad on elukutselt kooliõpetajad, kellel suvekuud vabad ja õiged oskused käes. Nende olemasolu väärib aplausi! Eestist tulnute seas on noortejuhte, kehalise kasvatuse õpetaja, skaute, tantsuõpetaja, looduskaitseala giid... Viimased annavad oma uute ideede ja lähenemistega suvekodule tuult tiibadesse ning nemad kahtlemata õpivad palju vanematelt olijatelt vastu; näiteks mis puudutab eesti keele seemnekeste pidevat kastmist ja turgutamist, tulles seega vastu perekondadele, kus sellega aastaringselt suurt pingutust nähakse. Üks ema ei suutnud hoida pisaraid tagasi, kirjeldades kuidas nägi oma väikest tütart esmakordselt suuremas ringis eesti keeles vestlemas ja mängimas. Lõpuks on mäng ehe, sest teisi omasuguseid on ka olemas. See on suur "heureka!" moment ja kui poleks Jõekäärut ja temasarnaseid kohti, kus see nõnda siin mandril toimuda saaks?
Plätu ja ujukad - tähtsad sõnad
Allakirjutanu on hommikusöögi järgselt kogu laagrile tutvustanud uusi sõnu, väljendeid ja lõbusaid laule ning seadnud taredele sõnade otsimisülesandeid. (Plätud on "flip-flop" jalanõud ja ujukaid ehk ujumispükse kannavad poisid; trikoo on vaid tüdrukutele.) Õhtusöögijärgselt on tared siis omavahel võistlusvaimus esitatud nt. meie rahva linnulaulu tõlgendusi (ööbiku "laisk tüdruk, laisk tüdruk, too piits, too piits..." ja suitsupääsukese "midli-madli, kudli-kadli, kudusin kangast, tegin riiet, õmblesin pojale püksid...") Paljudele puudele on pandud nimesildid kaela ja lapsed võtavad seda kõike suure huvi ja rõõmuga vastu. Mõistatusi pakuvad lapsed ise. Eriti viljakas selles vallas on Tallinna Reaalkooli poiss Joonas Roose (11), kes oli Jõekäärul juba kaheksandat korda. Ühtkokku seitse Eestist külasolevat last on tänavu Jõekäärul viibinud. Vahva kamp on koos!
Konkreetseid saavutusi on esimese kahe nädala jooksul olnud oma jagu, k.a. erinevate tasemete jõudmiseni Endel Rubergi mälestuslaskmistel. Selle laskesaavutussüsteemi rakendas hr. Rubergi pärandit Jõekäärul edasiviiv Jaan Veenpere 1991. aastal ning 12 aasta jooksul on vaid 8 inimest saavutanud kullataseme ja 2 kõige kõrgema, eksperttaseme (Linda Veenpere ja Miku Linkruus).
Jõekäärul lastakse juba aastaid suurde saali loodaval lasketiirul õhupüssiga 10 m kauguselt. Spetsiaalsetel laskepukkidel läbib haavel vaibakihi ja topelt vineerkarbi, millejärgselt kukub kasti. Ainult 5 inimest laseb korraga, nad on täieliku järelvalve all, vastava turvavarustusega ja väljaõppega.
Üks Chicagost kohalolev isa jälgis oma laste rõõmu sõprade jällenägemishetkel ja mõtiskles valjusti, et tema parimad sõbrad on alati olnud teised eestlased; kas äkki praegune suvekodu põlvkond jääb viimaseks, kelle tugevaimad sõprussidemed on teiste, sama kasvatust saanutega? Selge on see, et taoliselt rohujuure - konnatiigi, narivoodi ja saunalava tasemelt saavad alguse erilised ja pikaajalised sõprused, sest koos kogetakse nii palju erakordselt ja unustamatut.
Jõekääru laager vältab neli nädalat. Sellele järgneb samas Kalevi võrkpallilaager.
Riina Kindlam, Udora