Baltimores toimus rahvarohke aktus ja koosviibimine laupäeval, 20. veebruaril Baltimore Eesti Majas. Teadustajaks oli aktiivne Baltimore eestlanna Liina Sarapik. Lava kaunistas Jakob Vaska mälestuseks annetatud lillekorv.
Rahvariides Eesti Kooli õpilased tõid sisse Eesti, USA ja Marylandi osariigi lipud ja lauldi USA hümni. Praost Thomas Vaga koostatud palvuse kandis ette EELK Baltimore Markuse Koguduse nõukogu esimees Agu Ets, paludes Eestile jätkuvat julgust ja jõudu. Avasõna ütles Baltimore Eesti Maja abiesimees Peeter Saar. Tema sõnul oli Eesti kunagi olnud nagu tekk kahe pureleva koera, kahe suurvõimu vahel. Pikki aastaid jäid sellest lahti kistud lõngad tuule ja tormi kätte. Nüüd oleme suutnud need laialikistud lõngajupid kokku põimida ja taaspõimitud tekk on ilusam kui kunagi varem.
Marylandi Rahvuskaardi esindaja brigaadikindral  Annette Deener tõi tervitusi Marylandi osariigi kindraladjutandilt James Adkins’ilt. Brigaadikindral Deener kirjeldas oma visiite Eestisse, esimest korda 1999. aastal ja taas 2006. aastal. Ta kõneles põgusalt Marylandi Rahvus-kaardi ja Eesti vahelistest üha tihenevatest suhetest, mis algasid juba 1993. a. Muidugi oli eestlaste aktiivsus ja rohkus Baltimores teguriks Eesti valimisel riigiks, millega sõprussidemeid luua. Teatavasti allkirjastati möödunud aasta mais Marylandi ja Harju maakonna sõsarosariigi leping (Sister State Agreement between Maryland and Harju County, Estonia). Deener ütles, et USA on jätkuvalt tänulik eestlastest koalitsioonipartneritele  Iraagis ja Afganistanis.
Järgmisena võttis sõna Marylandi Ülikooli lennundusteaduse osakonna esindaja Brian Burrows-McElwain (Aviation Sciences Department, University of Maryland Eastern Shore). Tema kiitis arenevaid suhteid Eesti Lennuakadeemiaga, millega tema osakond on koostööpartner. Kõneleja teatas, et kavas on õpilaste ja õppejõudude vahetusprogrammid ja tihenevad haridus- ja kultuurivahetusprogrammid Marylandi Ülikooliga.
Kohal oli ka Marylandi ja Eesti vaheliste suhete üks tulihingelisemaid eestvedajaid,  Maryland/Estonia Exchange Council esimees erukolonel Milton Davis abikaasaga.
Teadustaja luges ette Eesti Rahvuskomitee USAs tervituse eesti ja inglise keeles. Ta tutvustas publiku hulgas istuvat Eesti USA suursaadiku abikaasat Kaire Jürgensoni.
Igal aastal on kombeks austada arvult järjest kahanevaid II Maailmasõja veteranide ridu. Selle ajaloolise sõja veterane on Baltimore eestlaskonnas veel kolm –  Kaljo Roomets, Evart Sarapik ja Ado Vaigro. Nende auks laulsid Baltimore Eesti Kooli lapsed Alo Mattiiseni „Eestlane olen ja eestlaseks jään”. Klaveril saatis Silvi Valge, kitarril John Jester. Ühislauluna lauldi „Eestimaa, mu isamaa”.
Paeluva aktusekõne pidas Eesti suursaatkonna asejuht (Deputy Chief of Mission) Washingtonis Kyllike Sillaste-Elling. Kõneleja on sündinud Torontos ja töötanud Eesti Vabariigi Välisministeeriumis alates 1996. aastast. Väga huvitav oli kuulda sõnavõttu isikult, kes jagab paljude siinsete eestlaste kogemusi, st käinud lapsena väljaspool Eestit Eesti koolis, leeris, rahvatantsus, gaidides ja võimlemises ning veetnud suvenädalaid väliseesti noorte laagrites. Kõneleja meenutas möödunud aegu, mil nii Baltimore kui ka teiste eestlaste keskuste organisatsioonid, seltsid, kirikud ja koolid olid tunduvalt suuremad, tõdedes samas, et tänaseks on osad eesti organisatsioonid välismaal lõpetanud tegevuse ja teiste liikmeskond arvuliselt kahanenud. Tema arvates aga ei ole eestlus välismaal siiski mõeldud hääbumisele. Väliseesti organisatsioonide n-ö hiilgeaega tuleb muidugi jäädvustada, aga nüüd peab aastakümneid eestlust kandnud unistus vabast Eestist asenduma uute sihtidega, mis seoksid välismaal elavaid eestlasi ja nende tegevusi tihedamalt Eestiga. Kõneleja ütles end uskuvat, et kui tekib senisest tugevam ja otsesem side välismaal elavate eestlaste ja Eesti riigi vahel, siis üleilmne eestlus mitte ainult ei säili, vaid kujuneb väärtuslikuks abivahendiks Eesti riigi tugevdamisel ja edasiarendamisel. Eesti riik on väga huvitatud välismaal elavate eestlaste tihedamast sidumisest Eestiga ja suhtlemine riigi ja eesti kogukondade vahel ongi juba muutunud regulaarsemaks ja sisukamaks, ütles Sillaste-Elling. Kõik eestlased üle maailma võivad uhked olla sellele, mida väike Eesti on viimase kahe kümnendi jooksul saavutanud: liikmeksolek NATOs, Euroopa Liidus, Schengeni viisaruumis ja eeldatavasti 2011. aastal ka eurotsoonis. (Siinjuures meenub mõni päev hiljem Eesti Suursaatkonnas Washingtonis suursaadik Väino Reinarti sõnavõtt, milles ta tõdes, et Eestist saab kõikide nende struktuuridega liitumisel „kõige põhjalikum põhjamaa”.) Kõneleja julgustas kõiki, kes tahaksid kuidagi kaasa aidata Eesti arengule, öeldes, et võimalusi panustamiseks on mitmeid ja pole sugugi tõsi, et ainult need eestlased, kes elavad Eestis, saavad riigile kasulikud olla. Tema avaldatud mõtetest võis selgelt välja lugeda, et piirid „kodueestlaste” ja „väliseestlaste” vahel on tugevasti hägustumas. Tema oma kogemusi ja praegust olukorda silmas pidades oli meeldejääv tema küsimus – „Kes siis on väliseestlane? Kas keegi, kes on Eestis sündinud, kuid 14 aastat välismaal elanud? Või keegi, kes on Kanadas sündinud ja 14 aastat Eestis elanud?” Oma kõnes ta seletas veenvalt, et üle ilma pillutud eestlased on siiski üks pere, peaasi, et tunnevad endas „Eesti pulssi”.
Kava jätkus muusikalise osaga. Baltimore Eesti Laulumehed (koor, mis praegu koosneb 6 mehest ja 3 naisest) laulsid A. Läte „Kus põhjalahe kohiseb”. Baltimore Washingtoni Eesti Segakoor laulis R. Eespere „Armastan sind, Eestimaa”  ja A. Kunileiu „Sind surmani”. Koore juhatas Mati Tammaru, klaveril Silvi Valge. Alles pool aastat tagasi marssisid paljud needsamad kooriliikmed rõõmsalt Tallinna tänavatel üldlaulupeo rongkäigus. Ring on täis...kodumaalt lahkunud lauljad ja nende järeltulijad on oma laulu isade maale tagasi viinud, jätkates sama laulutraditsiooni ka uuel kodumaal, tänu tublidele koorijuhtidele nagu Mati Tammaru, kes aastate jooksul pole iial alla andnud.
Lõppsõna ütles Baltimore Eesti Seltsi esimees Toivo Tagamets. Ta soovis Eestile õnne ja edu ja tuletas meelde, et Baltimore Eesti Seltsi 75. aastapäev toimub eeloleval sügisel. Eestlased Baltimores on kolmveerand sajandit organiseeritult tegutsenud!
Aktuse lõpetuseks lauldi Eesti hümni. Eesti Kooli õpilased viisid lipud välja ja võis alata õhtupooliku seltskondlik osa. Eesti Seltsi perenaised olid valmistanud sooja õhtusöögi. Sünnipäevalauluga tervitati kooride klaverisaatjat Silvi Valget ja ka Janne Einbergi.
Baltimore Eesti Selts tänab kõiki kaasmaalasi, kes aitasid kaasa oma nõu ja jõuga 92. aastapäeva heale kordaminekule.

Tiina Ets