Pühapäeval, 21. veebruaril kogunesid kaasmaalased Lakewoodi tähistama Eesti Vabariigi 92. aastapäeva vaatamata Eesti Maja ümbritsevale paksule lumevaibale. Kuigi Tooni Männik oli enamuse lumest eemaldanud, parkimise pind oli äärmiselt piiratud ja porine. Vaatamata takistustele oli maja kella kaheks rahvast täis, kes ärevusega ootasid aktuse algust ja kavas ettenähtud programmi, külastades baari ning nautides suupisteid.
Külalisi vôtsid vastu Ülle Saluri ja Anita Pallop, kes kinnitasid tegelastele rinnamärgi ja veteranidele valge lille rinda. Esimees Priit Parming tervitas kohalolijaid, paludes neid asuda päevakohaselt dekoreeritud saali ning jääda seisma  lippude tervituseks. Aktus algas Lakewoodi Eesti gaidide ja skautide lippude defileega ngdr. Katrin Pillion’i juhtimisel, millele järgnes USA hümn Lakewoodi Eesti Noorte Ansambli LENA esitusel, klaveril saatis Luule Prima.
Kônepulti asus teadustaja Ilmar Vanderer, kes tervitas ja andis sôna praost Thomas Vagale palvuseks ja langenute mälestamiseks, millele järgnes ühislaul “Hoia, Jumal Eestit”. Sôjaväe veteranide austamist korraldas Taso Piller, paludes neid tôusta. 
Eesti Vabariigi nimel tervitas peakonsul Jaanus Kirikmäe, andes LEÜ esimees  Priit Parmingule Jaan Poska kalendri. Järgnes LENA esitusel “Eesti lipp” ja “Eesti on me isamaa” Luule Prima klaveri saatel. Telefoni teel tervitasid Eestist Piret ja Enn Tarto. Järgmisena tervitas Kodutütarde Peavanem Angelika Naris Eestist, kes oli möödunud aasta kôneleja ja kes nüüd on Ameerikas kônereisul.
Seejärel teadustaja tutvustas peakônelejat Torontost, nskm. Veiko Parmingut, esitades lühidalt tema käekäiku ja saavutusi koolis ja Toronto ühiskonnas. Sündinud Torontos 1988, oli ta keskkooli ajalehe toimetaja ja valedictorian, pälvis Toronto Ülikooli National Scholarship’i, on aktiivne liige Toronto Eesti ühiskonnas, on olnud Muskoka suurlaagri ja Kotkajärve Metsaülikooli juhtkonnas, on rahvatantsu ja laulukoori liige ning osalenud kolmel korral Eestis laulupeol. Seejärel peakôneleja asus kônepulti suure aplausi saatel.
Kôneleja alustas, heites pilgu viimase 20. a. kestel toimunud sündmustele: Berliini müüri lagunemisele, Eesti taasiseseisvumisele, Euroopa Liiduga ühinemisele ja kuidas need on môjutanud väliseestlust Pôhja-Ameerikas. Ta analüüsis mineviku ülesandeid ja praegust olukorda, et mis saaks olla meie uus missioon ja milline vôiks olla väliseestluse tulevik.
On ju teada, et valdav enamus P-Ameerika väliseestlasi on teise maailma sôjapôgenikud, kelle sihiks oli eesti ühiskonna ehitamine uuel maal ning vôitlemine Eesti vabaduse eest. Samas on selge, et väliseestlus on palju muutunud aastate jooksul, mida tunnistab eesti keele tähtsuse langemine ühiskondlikes ja ametlikes ringkondades. Samuti on vähenenud osalusemine eestlaste üritustel. Kui algaastail oli eestlaste üritustel osalejaid üle tuhande, siis nüüd on neid vaevalt paarisaja ümber.   
Kôneleja küsib: kas on vôimalik samal ajal olla eestlane ja ameeriklane/kanadalane, st kahekultuurne? Ta märgib, et kuna kultuur tegelikult koosneb kahest eri osast: väärtused, mis on pôhimôtted, millesse me usume; ja tavad, mis on vahendid, millega me endid väljendame. Seega kahekultuursus on täiesti vôimalik, nendib kôneleja, nii nagu näiteks Juudi-Ameerika ühiskonnas. Ta toob môned näited: lühiajaliselt töötada vôi tegutseda vabatahtlikuna Eestis; keeleôppe tunnid väliseestlastele ja nende järeltulijatele; vôimaldada siinsetel lastel osaleda Eesti suvekodudes ja laagrites; luua tihedamaid sidemeid väliseesti organisatsioonide vahel; vôimaldada noortel kodu-eestlastel osaleda siinsetes laagrites, jne.
Kôneleja analüüs ja väited olid selged ja pôhjendatud. Kuigi eesti keele kasutamine ja suhtlemisoskus on langemas, ei tähenda see, et üleminek inglise keelele on vajalik, mainis kôneleja. Peame siiski jätkama eesti keele ja kultuuri ôpetamist eesti lastele, et kôigil oleks vôimalik suhelda Eesti külastamisel eesti keeles.
Veiko lôpetas vaatepunktiga, et Eesti on tähtis väliseestlastele, kuid samas väliseestlus on tähtis ka kodueestlastele. Eesti ei ole Hiina, meid on ju nii vähe ja seepärast meie kokkuhoidmine on meie rahva tulevikuks eriti tähtis. Nii kaua kui Eestis kestab eesti keel ja kultuur, saab kesta ka väliseestlus ja saame pühitseda Eesti Vabariigi aastapäeva nii iseseisvas Eesti Vabariigis ja ka Välis-Eestis, sest oleme ikkagi üks ’Suur Eesti Rahvas.’  
Sajapealine kuulajaskond vôttis noore torontolase sisuka ja hästi esitatud kône vastu kestva aplausiga, millele järgnes rahvuslik pôimik. Sopran Kristi Roosmaa esitas kolm rahvalaulu: “Meil aiaäärne tänavas” (L. Koidula); “Meie elu” (rahvaluule); ja “Vaikne kena kohakene” (M. Körber). Lakewoodi Eesti Noorte Ansambel esitas luulepôimiku. Klaveril saatsid Martha Cybyk ja Luule Prima. Kuulajaskond avaldas tänu ja kiitust suure aplausiga. Pôimiku koostas esimees Priit Parming, kes tänas esinejaid ja teatas, et järgneb vaheaeg ja tegelaste ning veteranide pildistamine. Aktus lôppes Eesti hümniga, millele järgnes soe ôhtusöök kôigile.
Kohe pääle maitsvat ôhtusööki, mille valmistasid Lia Parming ja tema vilunud abilised, algas seltskondlik osa ühislauluga “Õnne, Eesti rand ja saared”, mida saatis klaveril Luule Prima. Sopran Kristi Roosmaa esitas: “Vaid see on armastus” (O. Ehala/E. Vetemaa); “Iga kord kui lahkud sa” (C. Porter); ja “Pôgene, vaba laps” (U. Naissoo/P. Rum-mo). Klaveril saatis Martha Cybyk. Järgnes kestev aplaus, mis tunnustas esineja kôrget taset. Peale esinemisi, palus esimees esinejaid ja tegelasi koguneda lava ette, kus ta andis kôigile tänutäheks lilli.
Seltskondlik koosviibimine ja keskustelu kestis edasi pääle eeskava, Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine tunnistati igati ônnestunuks, külastati veel baari ja asuti suure rahuldustundega koduteele.       

LEÜ Juhatus