ANDRUS AASMA

Armsad koolijuhataja, õpetajad, peakonsul Kirikmäe, külalised, õpilased ja Toomas:
Ma mõtlesin, et vastan küsimusele, kuidas mina, tsipa vanem inimene, sattusin täna siia New Yorgi Eesti kooli lõpuklassi? Lühike vastus on: sellepärast, et möödunud sügisel jäi spordiball ootamatult ära.

Nüüd natuke pikemalt. Meil oli hea meel, et mõne ballikülalise lohutuseks kutsusid Markus ja Tiina Vaska enda juurde õhtusöögile. Sinna oli kutsutud ka Toomas ja Riina Sõrra. Millegipärast hiljem söögilauas ma ütlesin Toomale: “Kas sa tead, mina ei ole kunagi eesti kooli lõpetanud.” Oli nii, et minu vanaema suri ära viimase kooliaasta sügisel (40+ aastat tagasi). Ema ei tahtnud tükk aega minna rahva sekka. Kevadel ta oli valmis jälle minema, aga selgus, et kooliaasta oli peaaegu läbi. Ta arvas, mis me ikka enam läheme, ma õpetan teid kodus. Nii jäi kool pooleli.
Toomas siis küsis: “Kuule, mis aastal asutati Tartu Ülikool?” Mäletasin, et oli Harwardiga peaaegu samaaegne. Vastasin ainult paar aastat valesti. Toomas rääkis: “Sa nagunii tood oma lapsed kooli iga teine laupäev. Pead ise ka kooli tulema.” Järgmisel koolipäeval mina istun rahulikult kohvikus ja ajan juttu. Toomas toob mulle ajaloo raamatu. Mõtlesin, mulle ajalugu meeldib ning läksingi  esimesse tundi.
Suur tänu Toomasele, et ta meelitas mind klassi ja siis veel lõpueksamit võtma. Nägin oma silmaga, kuidas teised meeldivad õpilased huviga ja naljaga süvenesid Toomase õpetusse. Veelkord tänu Toomale, et võimaldasid mul kustutada väikese musta kriipsu minu nime kõrvalt.

ILONA ANN LANE

Tere daamid, härrad ja koolikaaslased,
Ma tahaksin tänada kõiki neid, kes aitasid mul Eesti Kooli nautida ja ka lõpetada. Viimased kaks aastat Toomase klassis ma õppisin palju rohkem kui kunagi oleks arvanud. Ma õppisin Eestist rohkem, sain isegi veel sõpru ja sain ka eksamist läbi. See oli kolmekordne eesmärk, mida saavutasin.
Kui ma esimest korda tulin siia Eesti Kooli, mulle see nii väga ei meeldinud. Aga ma nüüd saan aru, et need seitse aastat pidid just nii olemagi. Eesti Kooli kogemused on olnud mulle fantastilised. Ajaloo tunnid olid mulle kõige huvitavamad. Kui ma ei oleks neid läbi elanud, ma ei teaks näiteks Eesti ajaloo kuupäevi ega Munk Meinhardist ja maateadusest (maakondade pealinnad, tähtsamad jõed ja järved). 
Veel meeldisid mulle New Yorgi Eesti Kooli jõulupeod ja näitemängud, kus ühel aastal olin jänku ja viimati Eesti giid ameerika-eesti perekonnale. Me deklameerisime luuletusi ja “rappi” tumedate päikeseprillidega. Üks naljakamatest mälestustest oli, kui meie (lõpu-klass) harjutasime ühte väikest näitemängu. Naersime, et kui paks Jõuluvana on ja just siis Aleksander istus toolile (mis oli tõesti karp) ja see läks katki!
Nende mälestuste eest tahaks tänada oma klassikaaslasi: Kirsi, Aleksander ja Matu, õpetaja Toomast ja meie koolijuhatajat, Virvet, või kui ma võin öelda, ema.  Aitäh kõikidele!

KIRSI BALAZS

Tere tulemast, minu nimi on Kirsi Balazs. Olen käinud New Yorgi eesti koolis üheksa aastat. Ausalt ma ei osanud kunagi arvata,  et see päev lõpuks tuleks, aga siin me oleme, kodutööd tehtud, laulud lauldud, tantsud tantsitud ja eksamiga lõpetatud.
Minu aastad siin on olnud väga toredad ja huvitavad. Kui ma tulin esimest korda kooli, me värvisime, mängisime ja laulsime. Ma arvasin, et kool ei saaks olla toredam. Aga siis ma avastasin, et kui saad vanemaks, sa ei laula ega mängi nii tihti, vaid teed tööd ja loed. Me õppisime loodusest, muistsest ajast, Kalevipojast ja grammatikast.
Aga eesti kool oli tore. Ma ei unusta kunagi seda päeva, kui mina sain hellakeseks  või kui ma olin hiir või lind näitemängus. Ma alati mäletan viktoriini, gaide, freezetagi pärast lõunasööki, loteriid ja jõulupuud.
Ma ei tahtnud iga eesti koolipäev üles ärgata sellepärast, et ma teadsin, kui ma tulen koju, on juba kell neli, ma olen väsinud ja mul on palju kodutööd teha järgmiseks koolipäevaks. Ma vingusin oma emale, et ma ei taha minna, et ma tahan mängida sporti või olla sõpradega, aga siiski alati läksin ja olen rahul, et seda tegin. Aga õnn kaasa minu emale, kellel on ikka kaks aastat veel minu õe Liisaga siin.
Aga nüüd on mul väga hea meel, et ma lõpetan täna, sest nüüd tohin magada kella kümneni iga laupäev ja mul ei ole ekstra kodutööd teha.  Mul on ka hea meel, et ma tulin eesti kooli, kuna mul on palju uusi sõpru, kellega ma ei oleks kunagi kohtunud. Ma ka oskan palju rohkem ajaloost kui mu sõbrad ameerika koolis.  Ma oskan rahvatantsu, uusi laule ja kuidas olla hea sõber ja hea gaid.
On uhke olla eestlane ja ma ei saaks isegi mõelda, mis mu elu oleks,  kui ma ei oleks eestlane. Eesti on nii suur osa minu elust.  Kui ma ei oleks eestlane, ma ei oleks kunagi käinud siin koolis   või Eestis või meie eesti laagris. Mul ka ei oleks nii palju sõpru Eestist. Minu elu oleks väga teistsugune. Mul on nii hea meel, et ma käisin siin koolis  ja et teie olete kõik siin meie lõpetamiseks sellel aastal.

ALEKSANDER PEETS

On raske uskuda, et me oleme siin teie ees täna. Ma mäletan, kui ise olin saalis ja kuulasin teiste Eesti Kooli lõpetajate kõnesid ja mõtlesin, et kas ükspäev oleme selle kohal peal. Ja täna siin me olemegi.
Ma olen väga palju õppinud Eesti Koolis: lugemist, ajalugu, laulmist, rahvatantsu ja palju palju veel. Ma tahan südamest tänada kõiki minu õpetajaid ja koolijuhatajaid ja eriti suur tänu dr. Toomas Sõrrale, kes tegi Eesti Koolis õppimise lõbusaks ja meelde jäävaks. Ma tahan ka tänada mu vanemaid, kes tõid mind Eesti Kooli ja olid abivalmis kui kodutööga oli abi vaja.
Mälestusi on palju, aga kõige rohkem meelde jäänud on jõulupuud, näitemängud, Kinobussi filmi tegemine ja esitamine, Vabariigi aastapäevad ja viktoriin laulu tunni ajal.
Kuigi ma olen Ameerikas sündind, Eesti Keel oli minu esimene keel, ja see on aitand mind inglise ja hispaania keelte õppimisega. Ma pean eesti keelt edasi rääkima ja lugema, et see kõik, mis õppinud ei ununeks. Olen kaks korda Eestis käinud, ja kavatsen tihti tulevikus veel seal käia.
Eesti Koolis käimine ja sellega kodutöö, oli midagi mis pidin tegema, ja tänu sellele – sest nüüd eesti keele lugemine ja rääkimine on mul südames ja tahe on suur.
Täna on meil viimane Eesti Kooli päev, aga mina ikka tulen siia tagasi - Eesti Kooli jõulupuudele ja tuleviku lõpetamistele.

MAIT-MARTEN NANITS

New Yorgi Eesti Koolis on mul väga lõbus olnud. Kui ma esimest  korda tulin Eesti Kooli neli aastat tagasi, ma ei osanud üldsegi inglise keelt, ja sellepärast vist võitsingi esimesel aastal kõige parema Eesti keele rääkija auhinna.
Mul on tekkinud palju sõpru Eesti koolis ja kuigi mõned on juba kooli lõpetanud, saame ikkagi laagrites kokku.
Minu lemmikaine Eesti koolis on olnud eesti keel – arvan, et saan sellega hakkama.
Mul on eriti meeldinud viimastel aastatel, kui meie klassis on olnud mõnikord palju nalja sellega – eriti kui meie õpetaja Toomas tegi vahest nalja või ütles: “Ma annan sulle 25 senti kui sa saad õige vastuse sellele küsimusele”. Meie klass siis hakkas vastuseid karjuma, aga kahjuks millegipärast mina neid sente palju ei saanud.
Pean ausalt ütlema, et kodutööd tegin tavaliselt reede õhtul enne koolipäeva, ja vahest ka laupäeval autos kooliteel – aga vähemalt sai see tavaliselt tehtud.
Ja koolis olles, klassid olid OK – aga parim oli see, kui mulle anti luba kaks aastat tagasi lõunasöögi vaheajal Subway-sse minna – Olen nautinud neid Subway võileibu.
Pean sellega harjutama jällegi Eesti keele käänamist – läksin Subwaysse, tellisin Subway’lt võileiva, istusin Subway’ga maha Eesti Majas, sest ilma Subway’ta oleks väga raske koolis edasi olla.
Kas Subwayga või Subwayta, ikkagi olen õnnelik, et olen saanud Eesti Koolis olla – sellega soovitan järgmisele lõpuklassile – õppige hästi, saate ka Subway’d külastada!