Kui minu onupeog Rein ja tema abikaasa Kai teatasid, et nende noorem poeg on vastu võetud Royal Canadian Mounted Police akadeemiasse, tundsin koos tema vanemate ja vanaema Hilda Taburiga Margi üle kirjeldamatut uhkust ning leidsin, et seda on huvitav ka teistega jagada.
Mark ise jutustab oma elulugu järgnevalt:
„Sündisin 17. aprillil 1973. aastal Torontos. Minu lapsepõlv ei erinenud sugugi teiste laste omast, kes sündisid eesti juurtega peredes. Käisin koolis, mängisin hokit ja jalgpalli, hiljem ka ameerika jalgpalli. Käisin eesti lasteaias ja koolis ning skautüksuses „Lembitu Malev“.

Reisides 1988. aastal Austraaliasse tekkis mul suur huvi akvalangiga sukeldumise vastu ning saabudes tagasi Kanadasse läbisin sukeldumise kursuse ning sain PADI (The Professional Association of Diving Instructors) tunnistuse. Oma haridusteed jätkasin ma Waterloo Ülikoolis, kuid paraku ilma selge ettekujutuseta, millist elukutset omandada. Ülikooliaastatel käisin istutamas puid Põhja - Ontarios. Oma B.S. kraadi sain kätte 1996. aastal. Peale kooli lõpetamist läksin praktikale Kanada Co-operative Associationi ja veetsin 7 kuud Filipiinidel ettevõtte ettevalmistamisel.
Mu vanemad Rein ja Kai Tabur kolisid 1993. aastal Reginasse Saskatchewanis ning neid seal külastades avastasin, et Reginas asub Royal Canadian Mounted Police Academy. Ma olin tõeliselt lummatud R.C.M.P. pikast ajaloost, traditsioonidest ja võludest ning uurisin võimalusi akadeemiaga liitumiseks. Minu kurvastuseks ei võetud tol perioodil uusi liikmeid vastu, kuna eelarvet oli kärbitud. Sellest johtuvalt ning arvatavasti ka isa karjäärist mõjutatult, läksin finants-sektorisse ja asusin tööle ettevõttesse TD Waterhouse (Toronto Dominion Panga filiaal). Kahjuks polnud ma eriti rahul seal töötatud aastate jooksul - olin kärsitu ning mul oli igav töötada laua taga. Õnneks tekkis mul võimalus võtta töölt vabaks 9 kuud. Seda aega kasutasin ma reisimiseks külastades Nepaali, Kagu-Aasiat ja Aafrikat. 2007. aasta suvel, mil ma külastasin taas oma vanemaid Reginas, kuulsin, et R.C.M.P. võtab vastu uusi liikmeid ning kuna ma olin vallaline, otsustasin kandideerida. Kadeti selekteerimise protsess oli pikk. Läbida tuli mitu intervjuud, füüsilisi ja psühholoogilisi katseid ning taustauuring. Kevadel 2009. a sain teada, et olen R.C.M.P. vastu võetud. Teatasin TD Waterhouse´le oma lahkumisest ning lendasin Reginasse kadetilaagrisse (Cadet Troop 19) treeningutele.
R.C.M.P. akadeemia (Depot Devision) oli alguses kuidagi hirmuäratav. See oli suur, koos kõikvõimalike vahenditega igat laadi politseitreeningute läbiviimiseks Kanadas. 19-ndas üksuses oli uusi liikmeid üle terve Kanada, erineva taustaga ja ka suure vanusevahega (vanuses 20 – 44). Meid paigutati ühiselamutesse, kus tubades oli 16 voodit. Meile anti tavalised vormiriided (populaarne punane kuub õmmeldi individuaalselt), mida tuli hoida laitmatul kujul ning iga nädal  maksti meile $500.00. Treening oli iseenesest väga raske, mille tõttu poole aasta jooksul mõned kadetid katkestasid või langesid välja. Hommikul tuli tõusta väga vara ning pikki päevi tuli veeta füüsilist treeningut tehes. Palju tuli joosta, marssida, loengutel käia, võidelda nii relvadeta kui ka tulirelvadega, autosõidukursuseid läbida, liiklusohutust õppida ja simuleeritud politsei situatsioone praktiseerida. Ei olnud mitte mingisugust halastust! Koolitustel tuli läbida iga aspekt või sind saadeti koju. Olin väga õnnelik, et mu vanemad elasid Reginas, kuna nädalavahetustel sain olla koos nendega ja lõõgastuda. Hoolimata tõsisest põlvevigastusest läbisin kõik treeningud ning lõpetasin akadeemia 11. jaanuaril 2010.  R.C.M.P. teeb lõpetamise tseremooniast suure numbri. Pühapäeval, 10. jaanuaril oli kõikidele lõpetanutele korraldatud kirikuteenistus, kus mina laulsin kooris. Järgmisel päeval marssisime täisvormis oma perekondadele ja lähedastele. Vanemohvitserid ja komandörid pidasid kõnet ning peale seda andsime vande ja meile anti R.C.M.P. konstaabli märgid. Õhtul korraldati pidu. See oli meeldejääv päev nii mulle kui ka vanematele ja vend Martinile.
Nüüd olen ma postil ja elan Thunderchild First Nations alal Saskatchewanis (u 250 km Saskatoonist loodesse). Minu tööpost on ühendatud St. Walburgi, Glaslyni ja Turtlefordi väeosaga - piirkond mida mina ja 9 teist konstaablit teistest eriväeosadest kombineeritult patrullime - ulatub üle 100 kilomeetri nii põhja, lõunasse, itta ja läände. Ametikoht nõuab nii reserv-, jalaväe- kui ka liikluspolitsei kogemust. Eeldatavasti on see piirkond minu koduks vähemalt kaheks aastaks. See on aeg, mis on ühest küljest väljakutsuv ning teisest küljest rahuldust pakkuv. Minu karjäär on väga laiahaardeliste kohustustega ning pakub väga mitmekülgseid võimalusi terves riigis. Ma näen ennast tegemas nii föderaalsel tasemel tööd kui ka võin jääda üldiste ülesannetega konstaabliks. Võib-olla töötan tulevikus põhja pool asuvates piirkondades.
Kõike arvestades olen väga õnnelik oma karjääri muutuse üle.“
Olen suur vanade filmide armastaja ja kui ma nüüd Margi peale mõtlen, meenuvad koheselt filmid, kus Royal Canadian Monted Police sai alati kurjategija kätte ning võitis kõige ilusama neiu südame. Jagan seda kõike teiega sellepärast, et jälle on üks eesti noor auväärsesse ametisse jõudnud. Kindlasti eestlased jagavad uhkust koos Margi perega ja „tädi Ellega“. Ja vallalised neiud – ärge siis kõik tormake Saskatchewani!

Ell Tabur