Oli tavakohaselt soe ja päikeseline septembrikuu päev, mil Los Angelese Eesti Maja alustas uut hooaega Eesti köögi ja külalisega. Los Angelese eesti kokad Mall Arusalu, Leila McLaughlin ja Kaie Pallo, kes igakuiselt kostitavad Eesti kogukonda maitsvate kodumaitse roogadega, olid seekord valmistanud hak-lihakastme. Magustoiduks pakuti saiavormi piimaga. Toit oli väga maitsev, tervislik ja tundus, et võiks mitu taldrikutäit süüa! Paljudele eestlastele on see üks vähestest võimalustest nautida eesti toitu Los Angeleses. Suured tänud!

Kohale oli ilmunud hulk rahvast nii noorema kui vanema põlvkonna seast. Jällenägemisrõõm oli suur ja Eesti maja oli täis kihinat kahinat. Uudistati Eesti maja äsja remonditud interjööri. Paljud ruumid olid saanud uue kuue, mis lõi täiesti teistmoodi atmosfääri - modernse, hubase ja valgusrikka. Kauaoodatud ürituse tegi kurvaks Leo Luti lahkumine. Leo Luti auks oli süüdatud laual küünal ja kokad meenutasid teda kui Eesti köögi kuldklienti, kes oli alati kohal ja kiitis head eesti toitu.

Los Angelese seltsielu edendamisele on õla alla pannud Reet Rand. Reet organiseerib Eesti köögi juurde juba mitmendat kor-da järjest kohtumisi mõne huvitava Eesti inimesega, kes on Los Angeleses endale nime teinud või omal eriala edukas. Varem on kohtutud ja küsimusi esitatud treener Jarno Treyle, maalikunstnik Aapo Pukile, kõhutantsija Amirale ja moelooja Maria Viidalepale.

Seekordne külaline oli Viljandimaalt pärit filmitegija Priit Jürjens, kelle film “Palgamõrtsukas” / “Hired Gun” on lained löönud nii siin kui sealpool ookeani. Priit Jürjens kirjeldas avameelselt ja nalja visates action-filmi loomise rõõme ja raskusi. Filmilooja on iseõppinud ja ideid ammutab ta oma teadmistest, kogemustest ja loetust. Hetkel töötab Priit kahe uue filmi kallal, mis käsitlevad Eesti lähiajalugu ja metsavendi.

Film oli täielik raju! Süzhee oli kaasahaarav, mitmekihiline ja kiirelt arenev. Filmi peategelane Chad on professionaalne palgamõrtsukas, kelle ülesandeks kujuneb ära hoida tuumakatastroof. Filmis on esindatud paljud ühiskonna probleemid ja valupunktid: tulistamine üle piiri jooksvate immigrantide pihta, prostitutsioon, vägivald naiste vastu, narkomaania ja narkootikumidega kauplemine, korrumpeerunud politsei ja võimuorganid jne, jne. Esindatud olid ka kõik stereotüüpselt halvad tegelaskujud: natsid, araablastest terroristid, palgamõrtsukad, prostituudid, igasugused allilma tegelased, geto kõnepruugiga mustad mehed, Itaalia maffia, äraostetud politseinikud ja FBI agendid. Võta sa kinni, kes on hea, kes halb.

Film võeti soojalt vastu. Filmist olid väga huvitatud just vanemad eestlased. Nad mainisid, et ega nad tihti sellist filmi ei vaata, mis on pealekauba veel eestlase poolt vändatud. Film algab stseenidega teise maailmasõja idarindelt, kus noor saksa sõjamees saab teate oma perekonna hukkumisest Dresdeni pommitamises. Küsisin kommentaari selle lõigu kohta Peeter Lossmannilt, kes on ise teise maailmasõja lahingutes võidelnud. Härra Lossmann mainis, et see tõi tagasi mälestused sõjast, kuid ega need pommid täpselt nii ei lennanud nagu filmis. Tunne aga oli ehtne. Tiiu Leetmaa küsis noorema rahva käest, et miks on ühes filmis nii palju vägivalda ja verd vaja? Sven Hansen vastas, et see on just äge, sest ega päris elus midagi sellist naljalt ei näe.

Filmid ongi selleks loodud, et me oma igapäeva rutiinist pääseksime, elaksime kaasa võimatutele seiklustele, et meil oleks lõbus aega viita, ja et nende sisu paneks meid kriitiliselt järele mõtlema, mis tegelikult meie ühiskonnas toimub. Seda kõike Priit Jürjensi film pakkus ja lisaks andis paraja annuse adrenaliini.

Oli tore suvelõpu päev Eesti majas hea toidu ja hea filmiga! Oli hea meel näha oma Eesti sõpru, tuttavaid ja eesti keeles lobiseda.

Kadri Speek