Laul Järvemetsas kohiseb

nii päikse käes kui tormides.

Me sammud julged skauditeel,

sest terasvanne meil südames!

- Malevate suvelaagri „Terasvanne” laulu refrään, autor Aili Sarapik

Noored ja juhid kogunesid Eesti Gaidide Maleva USAs ja Eesti Skautide Maleva USAs suvelaagrisse „Terasvanne”, mille telklinn ker-kis Järvemetsa mändide alla 7.-15. augustini. Laagri noored juhid olid valinud nime „Terasvanne” tähistamaks terastugevat skaudivannet USA skautluse 100. juubeliaasta puhul. Kogu laagri põhimõte oligi gaidlikud/skautlikud oskused ja nende rakendamine igapäevaelus. Gaidide laagri juht Aili Sarapik ja skautide laagri juht nskm AJ Laupa koostasid noortele huvitava programmi. Sel aastal oli silmapaistev eriti tublide nooremast põlvkonnast juhtide rohkus, mis tagas kõigile eduka ja lõbusa laagri.

All-laagrite nimedes kajastusid välis-Eesti gaidide ja skautide endiste ja praeguste üksuste nimed, oli ka neid, mis järgisid laagri nime „metalset” teemat. Peamaja taga metsas elasid lasteaia pere „Toompea kaitsjad”, hellakesed „Tulehoidjad”, hundud „Põhjapoja ökohundud” ja laagriveteranid „Rooste”. Mäest alla ja üle jõe viis tee vanemgaidide all-laagri „Põhjanael” juurde. Nende kõrval elasid gaidid „Läänetuul” ja gaidlaagri juhtkond „Tormilinnud”. Sealt viis rada kaarega sauna tagant skautide all-laagrisse „Kaljukotkad”, vanemskautide „Siil” kodusse ja skautlaagri juhtkonna „Udumägi” juurde.

Avamisel jagasid käske komandandid ngdr. Linda Kangro ja skj. Jaan Karl Kangro. Malevate juhid ngdr. Leena Kangro ja skm. Gunnar Tamm andsid laagriala ametlikult laagrijuhtidele üle. Seejärel võtsid sõna välis-Eesti Gaidide Liidu peagaid Kanadast gdr. Ingrid Kütt, Eesti Skautide Liidu peaskaut ja skautlaagri vanem skm. Rein Linask, Eesti Skaudi ja Gaidi Sõprade Seltside Liidu esimees skm. Mati Kobin, Eesti Gaiderite Kogu Koondise USAs juhataja gdr. Tiina Ets, Eesti Skautmasterite Kogu USAs juhataja skm. Tiina Fischgrund, gaidlaagri vanem gdr. Urve Põhi ja Kajaka salga juhendaja skm. Elmar Saarniit. Palvuse pidas praost skm. Thomas Vaga. Eriti soojalt tervitati Eestist kohale lennanud Kajaka salka. Avaparaadi lõppedes koguneti Metsakiriku kõrvale pildistamiseks. Sagimist ja sättimist oli palju ja fotograafe ilmus kogu aeg juurde. Alles siis, kui fotograafid oma tööga rahule jäid, võisid gaidid võtta suuna gaidlaagrisse ja skaudid skautlaagrisse ning õige laagritegevus võis alata. Tervitati vanu sõpru ja tehti uusi tutvusi. Ka õhtused lõkked toimusid vaikselt igas all-laagris eraldi, et noored võiksid omavahel tutvuda ja plaane teha.

Suureks abiks olid Kajaka salga noored, kes jaotati all-laagritesse abilisteks. Nendest olete lugenud eelmistes Vaba Eesti Sõna numbrites. Erilist rõõmu pakkus laagrilistele laagri uus kanuu „Kaalu”, mille kinkisid Eesti Gaidide Malevale USAs Karl Linnase tütred Anu, Tiina ja Epp. Kanuusõidu meister John Jester õpetas mitu päeva järves kilkavatele ja sageli üleni vette kastetud gaidide-le/skautidele kanuuga õiget ümberkäimist. Skaudid teenisid sellega isegi ühe USA skautide tegevusmärgi (badge).

Juba pühapäeval võttis laagrielu täie hoo sisse. Pärast lõunat kogunes kogu laagripere peakööki, et õppida selle aasta laagrilaulu, mille autor on gaidlaagri juht Aili Sarapik. Laagrilaulu sõnad olid nopitud mitmest eelnevast laagrilaulust ja refrääni viis laenatud laulust „Kus Põhjalahe kohiseb”. Esimene ühislõke toimus juba pühapäeva õhtul. Seal pidi iga all-laager esinema ennast tutvustava hüüu ja lõkkenaljaga. Kõik olid selleks end hästi ette valmistanud. Tegevust juhtisid uued lõkkevanad Lia Triantafylidis ja Viktoria Hallikäär. Pärast ametlikku lõket jäädi tule ümber kuulama Tenno Andra ettekannet Kalevipoja kohta. Müstilises pimedas metsas praksuva tule ümber oleks Kalevipoeg nagu elusalt astunud kuulajate ette. Noored ja vanad kuulasid hinge kinni pidades muistse kangelase võitlusest sortsidega, retkest maailma otsa ja lõpuks kinnijäämisest põrguväravasse.

Esmaspäev algas üsna skautliku tegevusega – iga laagriline pidi tulel ise omale hommikusööki valmistama. Küpsetati toki otsas vorstisaiakesi ja söödi melonit kõrvale. Ärevusega oodati esimest tantsuõhtut – USA skautluse sünnipäevapidu. Moodsas rütmis „Kes aias” meelitas peaaegu kõik kohalolijad tantsupõrandale. AJ Laupa mängis paljusid lemmikviise ja ka uut tantsumuusikat. Siis anti igaühele vormikoogike küünlakesega, mis läideti pimedas saalis. Skautidele lauldi „Nad elagu”. Pärast tantsu viidi noored tagasi all-laagritesse, kus nad muidugi lootsid magama minna, aga kõigi üllatuseks kuulutati välja hoopiski öömäng. Siiri McClafferty ja Külli Marot-to olid kavandanud pimedasse metsa põneva võistlusmängu, mis viidi läbi öises metsas kostuva kilkamise ja naeru saatel.

Teisipäev – spordipäev – kujunes muidugi üheks palavaimaks laagripäevaks. Spordivõistluste korraldajad skm. Toomas Kilm, Ly Kilm ja Marissa Karuks aga oskasid noori ergutada andma oma parima, kas järvejooksus, kaugushüppes või kuulitõukes.

Sel õhtul anti köögipersonalile rahu ja igas all-laagris valmistati ise õhtusöök, milleks oli kokakoolas marineeritud veiseliha kartulitega.

Muidu nägi köögipersonal iga päev suurt vaeva, et laagrilistele maitsvaid eineid valmistada. Peakokk Virve-Kai Bulla ja tema „Sulami-saare” personal tõepoolest sulasid iga päev kuumade pliitide ees, keetes, praadides, küpsetades. Kõigile oli sulaselge, et meie laagris on igal aastal kõige parem toit. Ka sel aastal mõeldi loodusele ja keskkonnale ning iga laagrielanik pesi iga päev köögitagustes pesemisvannides oma sööginõud puhtaks, et ei kuluks nii palju paberist taldrikuid ega topse.

Kolmapäeva hommikul toimus igal aastal oodatud tegevus – metsamäng. Laagrilised jagati 6 salka, kes omavahel võistlesid kuues punktis, kus pandi proovile nende sportlikud oskused, tähelepanelikkus, gaidi-skaudi oskused ja teadmised esmaabist. Üks metsamängu punkt oli pühendatud Eestis tänavu käivale aktsioonile „Kaera-jaan Euroopasse ja mujale maailma”. Mängijad pidid looma oma Kaerajaani versiooni ja neid vesioone oli päris andekaid. Teises punktis pidid noored kinniseotud silmadega laohoidja nskm. Agu Etsi valvsa silma all püstitama telgi. Ka selles punktis said noored üllata-valt hästi hakkama. Tähele-panelikkuse mängus nõuti laagriala pisiasjade tundmist....kas keegi tõesti paneb tähele, mitu dušši on sauna pesuruumis? Ja kas on nisama lihtne koostada Järvemetsa laagriala plaan? Asja raskendas veelgi, et ühest punktist teise liikumi-se juhenditest, mida mängijatele edastati valjuhääldi kaudu, oli millegipärast raske aru saada. Mängijate kiusamiseks andis juhised edasi soome keeles laagriabiline Jaakko Lampi! Hoolimata raskustest tegid kõik salgad oma parima ja peagi selgus võitja. Võitis salk „Truud puugid” (Arden Ashford, Viktoria Hallikäär, Kalvi Sokk, Lianna Vink-man, Maili McClafferty, Raili Marotto, Henry Ashford, Lukas Einberg), teisele kohale tulid „Rõõmsad ahvid” ja kolmandale kohale „Puhtad eestlased”.

Kolmapäeva õhtu on laagris tavaliselt pühalik õhtu. Toimub lubaduste ja tõotuste andmine ja traditsiooniline Metsakirik armulauaga. Gaididtõotuse andis sel õhtul Lianna Vinkman. Õrnakesteks said Brianna DeShaw ja Madison Tamm. Vaikses rivis sammusid kõik laagrielanikud vabaõhukirikusse. Teenistust pidas praost skm Thomas Vaba, abiline nskm Agu Ets. Pastor rääkis, kuidas skautlikud noored, kui raudvande andnud inimesed, ei tohi jääda rooste, vaid peavad jääma puhtaks ja ihutuks nagu läikiv mõõk. Seda saab teha skaudiseaduste järgi elamisega. Teenistusel mälestati aasta jooksul lahkunuid skautluse ja gaidluse toetajaid õhupallide lendulaskmisega. Meie ridadest kadusid aasta jooksul noortesõbrad Arno Tamm, Richard Morgen ja Eino Männik, gaid Evi Sepp ja Californias pikki aastaid gaidjuhina töötanud ngdr Virve Lillipuu.

Pärast kirikuteenistust võisid osavõtjad istuda kohvi ja kringlit maitstes peaköögi einelauas. Soovijad võisid minna ka skautlaagrisse, kus skaudid korraldasid lagunenud lippude teenistuse lõpetamise tseremooniat. Skm Gunnar Tamm rääkis liigutavalt riigilipu tähendusest ja meie austusest selle vastu. Kõik seisid vaikses valvelseisakus, kui tulekeeled vanu lippe neelasid.

Kõik päevad olid päikesepaistelised ja tegevusrohked. Pikisilmi oodati laagriajalehe „Terasvann” (motoga „Alati vannis!”) numbrite ilmumist. Selle andekaks koostajaks oli ngdr Hillevi Obet-Paul. Nskm Taivo Ets (USMC) tegi all-lagritele kordamööda rividrilli. Sellega sisendati distsipliini ja tagati, et paraadil näeksid gaidide ja skautide rivid igati eeskujulikud välja. Nskm Agu Ets õpetas noortele noa ja kirve kasutamist ning laagritelkide kokkupaneku tehnikat. Gdr Tiina Ets õpetas noortele huvitavaid fakte Eestist ja jagas välja Eesti Suursaatkonna poolt annetatud brozüüre ja infot Eesti kohta. (Kas teadsid, et eesti keel kuulub 200 maailma suurima keele hulka?). Gdr Urve Põhi esitas gaididele-vanemgaididele ettekande Eesti Gaidide Maleva ja välis-Eesti Gaidide Liidu struktuuri ja põhimõtete teemal. Gdr Tiina Ets õpetas jaapani karbikeste valistamist. Skaudid ja vanemskaudid ehitasid skm Alar Sokki juhendamisel oma all-laagrisse nn zip line, millega kõrgelt puu otsast sai laskuda all-laagri teise otsa. Kui päevatöö tehtud, võis iga all-laager, juhid ja abilised käia neile ette nähud kellaaegades sk. Mati Kobina hästi hoitud ja köetud saunas.

Peamurdmist pakkus igapäevane viktoriin, mille koostajaks oli gdr Tiina Ets. Laagri lõpuks selgus, et viktoriini küsimustele kõige parem vastaja oli Christian Safka, 2. kohta jagasid Katrina Vinkman ja Arden Ashford, 3. kohale tulid Viktoria Hallikäär ja Enely Sokk. Tähelepanu väärisid ka mõned noored juhid, kelle vastused USA skautlust, Eesti skautlust/gaidlust, maailma skautlust, skautluse sümboolikat ja metallurgiat puudutavatele küsimustele olid suures osas õiged: Helvi Sarapik, Aino-Liis Tõõtsov, Aili Sarapik, Peeter Tõõtsov, Alar Sokk ja Ragne Olvet.

Nii gaidide/vanemgaidide kui ka skautide/vanemskautide all-laagrites leidusid pea igas telgis omatehtud voodid (vanemskautidel isegi kõrgel-kõrgel puu otsas). Püstitati ka all-laagrite väravaid, kaunistati ja ehiti oma kodu. Gaidide ja skautide all-laagrid tulid omavahelisele kokkuleppele, et kui gaidid õmblevad skautide vormidele märgid peale, siis skaudid ehitavad gaidide all-laagrile värava. Mõlemad pooled jäid kokkuleppe ja selle tulemusega rahule ja nalja sai veel pealegi! Vahel käidi all-laagrites ka vastastikku „reidimas”. Tulemuseks olid lipumasti otsa tõmmatud püksid, padja alla pistetud kompvekid ja muudki. Gaidid jõudsid ühel päeval all-laagri tagasi ja leidsid eest imelikult kokkutõmbunud telgid ja tegevuslaua. Keegi (vist ikka vanemgaidid ja -skaudid) olid telgipuud ja lauajalad maasse kaevanud nii, et telkide ja laua kõrgus sobis pigem päkapikkudele kui noortele neiudele. Hundud-hellakesed olid eriti agarad vastastikku reidijad. Poisid sidusid tüdrukute kiigu üles ning võtsid väikeste preilide telkidest kõik jalanõud, ja tegid nendest suure „ussi“ mis läks metsa välja. Raja lõpus ootas aga kotitäis komme. Tegelikult väga armas oli see, et jäeti ka silt : „We think you’re cool!“ . Kuid tehti ka poistele vahvaid reide. Näiteks tõmmati öösel hundude lipumasti otsa aluspesust „lipp“. Nii käis vastastikune naljategemine kogu nädal!

Neljapäeval toimus põnev kanuuretk. Gaidid ja skaudid sõitsid bussiga lähedalolevasse parki, millest lookleb läbi kanuusõiduks ideaalne jõgi. Ükskõik, kas sõit kulges sujuvalt ja kiirelt või kas pidi toime tulema tüürimisvigade ja ise uppiminekuga, leidsid kõik, et retkel sai paraja annuse nalja. Hellakesed ja hundud jäid sel päeval laagrisse, aga tegevust jätkus neilegi. Juhid korraldasid neile toreda nalja-spordivõistluste päeva ja Havai-teemalise peo. Muusik Ed Pillion tõi noortele kohale oma professionaalsed löökpillid, et neid tutvustada ja nende õiget mängimist õpetada. Kanuuretke ajal oli õnneks paistnud päike, aga õhtune vihmaähvardus sundis lõkked katuse alla. See ei riku gaidide/skautide rõõmsalt meelt. Ka vihmasel õhtul jätkus nalja ja laulu küllaga.

Reede õhtul toimus teine tants, pealkirjaga „Metallika”. Pidulised kogunesid paelte ja vilkuvate tulukestega kaunistatud peakööki, ja oi veel millises riietuses! Laagrielanikud olid köögifooliumist, metalsest kangast, hõbedasest toruteibist ja muust „metallist” endale meisterdanud tantsuõhtu riided. Kaks skaudijuhti oli ennast isegi hõbedase värviga üle võõbanud. Muusika eest hoolitses diskor AJ Laupa.

Laupäev on laagris traditsiooniline külastuspäev. Hommikul külastab kogu laager ühiselt igat all-laagrit. Igas väravas jagatakse meeneid ja vahel isegi maiustusi. Külastus algas laagriveteranide all-laagris „Rooste”, kus suurtesse telkidesse oli sisse seatud kõikmõeldavad mugavused. Ka lasteaias „Toompea kaitsjad” (juht Andres Põldmäe) elati lausa luksuslikult. Hellakeste all-laagrisse „Tulehoidja” astudes tervitas külalisi päris laagrielu (kui mitte arvestada ühelt puult rippuvasse pistikusse lülitatud kohvimasinat!). Juht Aino-Liis Tõõtsov, abijuhid Külli Marotto, ngdr. Hillevi Obet-Paul ja gdr. Ingrid Kütt ning abiline Kajakas Heli Esko Eestist olid hellakestel aidanud luua kena laagri ja tiheda tegevuskava. Tüdrukud kaunistasid küünlajalgu, tikkisid mütsinokke, tegid rahvatantsu ja õppisid loodust tundma. Hundulaagri ala oli samuti igati skautlik ja looduslik. Seal ringi vaadates oli selge, et hundupere juht nskm. Arno Sokk ja tema abijuhid Katherine Aasmaa ning Eestist Helen Liiv, Johanna Annamaa ja Marko olid õpetanud poistele vajalikke skautlikke tarkusi.

Külalised matkasid edasi gaidlaagri poolele. Esimesena tervitas neid gaidjuhtide all-laager „Tormilinnud” (juht ngdr Marika Ets). Selle kõrval asus 9 tüdrukuga gaidide all-laager „Läänetuul”, mille juhiks oli Alex Pillion ja abijuhtideiks Helvi Sarapik ja Kajakas Ragne Olvet. Kogu laagri ajal valitses seal rõõmus meeleolu ja hea koostöö. Eriti põnev oli skaudivendade poolt ehitatud avatava tõkkepuuga gaidlaagri värav. Gaidide kõrval asuvas vanemgaidide all-laagris „Põhjanael” (juht Liivi Raidma, abijuht ngdr. Linda Kangro) elas 7 vanemgaidi. Nemad olid harjutanud sõlmede sõlmimist ning selle oskusega ehitanud kiike ja toole. Vanemgaidid tegid ka palju käsitööd, sealhulgas linnumajakeste maalimist.

Skautide „Kaljukotkad” tubli juht oli Silver Laur, abijuht skm. Alar Sokk. Vanemskaudid „Siil” olid palju õppinud oma juhilt Tom Wison, kelle abiks oli Jaani Kangro. Vanemskautide all-laagris oligi üle laagri kuulus zip line, mida skaudid ja vanemskaudid ise ehitasid. Külalispäeval sõitis sellega alla kogu laagri hõisete saatel isegi peaskaut skm. Madis Linask.

Pärast lõunat oli aeg jagada laagri tublimatele noortele auhinnad. Tunnustati metsamängul, öömängul, viktoriinil ja spordivõistlustel parimate tulemuste sooritajaid. Öömängu auhindu – suurii trofeesid – jagas välja hirmuäratav mehhiklane „Pancho” (Ilmar Tamm). Spordiauhinnad ja tänutähed laagri abilistele jagasid välja laagrite tublid noored juhid gdj. Aili Sarapik ja nskm. AJ Laupa. Sel aastal töötas laagris koguni mitu meditsiinitöötajat ja vetelpäästjat. Köögipersonal Virve-Kai Bulla juhtimisel oli täitsa tasemel, nagu alati. Tehniline toimkond tegi kõikvõimalikke parandusi ja ehitamist, asendades isegi gaidlaagri viiva tee kõrval aastaid lagunenud käsipuud. Nii nägi sissekäik gaidlaagrisse, mis viis ngdr Endla Sullivani ja gdr Epp Vinkmani valmistatu kaunistuse ja laagrimärgi juurde, eriti puhas ja kaunis välja.

Laagri suursündmuseks on alati suurlõke, mis seekord oli eriti külalisterohke. Mitmekesiste ettekannete ja andekate naljadega lõket juhtisid Silver Laur, Aili Sarapik ja Alex Pillion. Gitarril saatsid laule John Jester ja Gunnar Tamm. Lasteaia panuseks oli laagri ajal koostatud naljafilm pisipõnnide ja nende vanemateseiklustest. Kajakate salga liikmed esitasid vehkivate käte-jalgadega päkapikkudena laagriuudiseid, hellakesed aga näitasid, kuidas nad terve nädal otsa suutsid juhtidele mitte minutitki rahu anda. Tehniline toimkond esines eriti andeka etteastumisega. Tublid töömehed näitasid, kuidas nad iga päev kasutatavate tööriistadega ka ennast töövalmis panid, sh kuidas nad trelli külge kinnitatud hambaharjaga hambaid pesid ja lihvimismasinaga küüsi puhastasid. Iga all-laager esitas oma parimad naljad. Peeti isegi kohtuprotsess multifilmitegelase Gumby üle, kes ühel õhtul oli jooksnud laagris ringi lastele nalja tehes ja mõningaid isegi hirmutades. Lauldi nii uut laagrilaulu kui ka vanu lemmiklaule. Vanemskautide ehitatud lõke praksus ja lõõmas, tulekeeled tõusid kõrgele, mustava taeva poole. Kava lõpetati suure-suure sõprusringi ja traditsioonilise unelauluga, mille ajal paluti: „Armas Taevaisa, aita et oleksin homme parem, kui olin täna ja eile”. Siis lahkusid lõkkeplatsilt väiksemad laagrielanikud ja mõned külalised, aga grupp praegusi ja endisi gaide-skaute jäid õiges skautlikus vaimus lõkke äärde laulma. Sõpruse soojuses möödus viimane öö laagris.

Järgmisel hommikul algas juba laagri kokkupakkimine. Noored ja juhid tundsid koosveedetud päevadest nii rõõmu kui ka juba suurt väsimust. Hommikusöögi ajal kogunesid noored peamaja juurde, gaidlaagri vanema ja kogu laagri „vanaema” gdr. Urve Põhi akna alla, et talle sünnipäevalaulu laulda. Sealt tõtati all-laagritesse telke maha võtma, kohvrid pakkima ja sõpradega viimaseid muljeid jagama. Ametlikust lõpetamisest loete järgmises osas.

Tiina Ets, gdr.