USA I praostkonna praost Thomas Vaga abi-kaasaga võttis osa oma endise koguduse juubelist.

Pühapäev, 26. september, oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Vancouveri  Peetri koguduses pühendatud koguduse 60. aastapäevale. Kogudus soovis tähistada seda tähtsat päeva väärikalt ja meeldejäävalt. Aukülalistena viibisid kohal ja teenisid kogu-duse endine õpetaja Thomas Vaga ja õpetaja  Mart Salumäe Eestist. Sooviti koguneda tänama Jumalat antud aastate eest ja selle eest, et oma kaunis kirikus saab kuulata Jumala Sõna igal pühapäeval  eesti keeles, laulda eestikeelseid koraale ning tunda rõõmu üksteisega seltsimisest eestlastena.

Pidulik teenistus algas ilusalt esitatud koorilauluga, millele järgnes alguslaul "Pühakoda teiseks koduks", mille ajal vaimulikud eesotsas koguduse õpetaja Walter Johansoniga kirikusse sise-nesid.

Peale koori esinesid teenistuse muusikalises osas Mart ja Külli Salumäe ilusate duettidega.

Oma jutluses õp. Salumäe meenutas Vana Testamendi kirjeldust Noa pääsemisest veeuputusest, samastades seda  meie rahva põgenemisega. Kuiva maa tekkides astus Noa laevast välja ja esimeseks tegevuseks oli temal altari püstitamine Jumalale. Õp. Salumäe märkis, et kui eesti rahvas oli sunnitud väljuma, põgenema oma maalt, oli nende esimeseks sooviks vabadusse pääsedes asutada kogudused ja ehitada kirikud. Õp. Salumäe toonitas, et eesti kogudused ja kirikud olid kohaks, kuhu eestlased said kokku tulla oma keeles teenima Jumalat kodumaalt kaasa toodud kombetalituste kohaselt. Ta tõi ka tervitusi oma koguduselt Eestis ja EELK Toronto Peetri koguduselt, kus õp. Salumäel seisab ees pooleaastane teenimine.

Kirikupalve ütles praost Thomas Vaga. Orelit mängis ja koori juhtis Terri Johanson. Pidulik teenistus lõpetati armulauaga. Praost Vaga oli pisarateni liigutatud oma endise koguduse liikmeid teenides.

Jumalateenistusele järgnes pidulik koosviibimine kirikusaalis, kus kenad sügisvärvidega ehitud lauad ootasid külalisi. Võrratult maitsev toit oli ostetud ametlikelt kokkadelt. Peo peakorraldajad olid Milvi Puusepp ja Valve Kaul, kes pakkusid ka maitsvat eesti kringlit.  Abiks olid mitmed juhatuse ja nõukogu ning koori liikmed, nende hulgas koguduse esimees Armas Kivisild, Virve Harris, Linda Johnson, Mari Kaul Rahi-man, Karl Toming, Arvo Marits, õp. abikaasa Terri Johanson jpt.

Koosviibimise kavas olid tervitused kohaliku Ühendatud koguduse õpetajalt Joosep Tammolt, kohalikult haiglapastorilt Andres Rebaselt ja praost Thomas Vagalt, kes meenutas südamlikult ligi kümmet aastat E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduses teenimist.

 

Koguduse asutamisest

Eriti huvitava ülevaate koguduse asutamisest ja tegevusest andis asutajaliige Mai Veemees, öeldes, et "septembris 1944, mil kodumaalt lahkusime lootsime, et see oli ajutine taganemine sõja eest. Siis umbes kolme, nelja aasta jooksul selgus, et Eesti jääb Nõukogude Liidu okupatsiooni alla ja meil tuli hakata kuskil alalist elamist  rajama, milleks paljudel tuli edasi rännata."

"Nii jõudsid 1949. aastaks Vancouverisse üle 100 eestlase. Võõrastena võõral maal pidasid nad omavahel ühendust ja koondusid Eesti Seltsi. Selle korraldusel toimusid 1949 juunis küüditamise ja septembris kodumaalt lahkumise mälestusteenistused kohalikus luteri kirikus, muidugi inglise keeles.

Hakati mõtlema emakeelse koguduse vajadusele ja õpetaja saamisele. Oktoobris 1949 loodi toimkond, mis saatis kirja piiskop Kõpule Stockholmi, kus toona asus meie konsistoorium eksiilis. Juulis 1950 sõitis Vancouverisse praost Karl Raudsepp (hiljem piiskop) asju korraldama ja pidas 9. juulil jumalateenistuse saksa luteri kogudusele kuuluvas Redeemeri kirikus, kus oli kohal 113 inimest. 11. juulil 1950 saabus Vancouverisse praost Manivald Heinam perega. Tema oli Luteri Kiriku Ameerikas (LCA) sinodi palgaline. LCA Sinod sai selleks raha Kristlikult Maailmaliidult (World Council of Churches) ja meist sai nende missiooni kogudus. Üüriti kanada luteri usu kirik iga teise pühapäeva pealelõunaks ja algas koguduse tegevus. Septembris 1950 valiti Vancouveri Eesti Evangeeliumi Luteri Usu koguduse juhatus. Järjest rohkem eestlasi asus Vancouverisse ja juulis 1951 oli koguduses 34 leibkonda 79 isikuga. Kogudus kasvas ja jätkas tegevust."

"Majandusprobleeme ei olnud," märkis kõneleja ja jätkas: "1962. aasta peakoosolekul otsustati kogudus ametlikult registreerida. Vajasime oma hoonet, et iga pühapäeva hommikul regulaarselt jumalateenistusi pidada ja samuti oli vaja uus õpetaja leida. Lähenes praost Heinami seitsmekümnes sünnipäev 1964. a. alguses, mil Sinodi seaduste järele õpetajad pidid pensionile minema. Kogudus võis aastapiiri ületanud õpetaja aasta viisi tagasi valida, kuid Sinod maksaks talle palka ühe kuu kaupa, kuni uus õpetaja saabub. Samal ajal pakkus LCA, et ehitab meile kiriku, aga nende tingimused ei olnud meile vastuvõetavad. Varem asutatud Kirikufondiga alustati kirikuhoone ehitamist. "Hoone nurgakivi asetati 15. septembril 1963 ja esimene jumalateenistus selles majas toimus vabariigi aastapäeval 1964, mil hoone oli „elamiskõlbulik“. Vahepeal oli praost Heinam 1963. a. detsembri lõpul pensionile läinud, aga ta jäi edasi emeritusena meid aitama. Ka oli uus õpetaja, 39-aastane Helmut Piir USA-st tööd alustanud jaanuarist 1964. Tema pere leidis kodu kiriklas, mis osteti American Lutheran Church (ALC) abiga detsembris 1963. Maja oli kiriku vahetus läheduses ja jäi ALC omandusse, kuni võlg ja laen olid tagasi makstud. Oktoobris 1969 registreeriti see kinnisvara Peetri Koguduse nimele.

"1964. aastal, kui kogudusel oli oma kindel koht, jätkus intensiivne töö ja samuti sisustuse, kirikuriistade ja muu vajaliku muretsemine, milleks loodi mitu fondi. Virgad perenaised korraldasid mitmesuguseid tulutoovaid üritusi ja nii maksti kinni 1968. aastal meie vileorel, siis saime toolide asemele pingid, vaibad põrandale, puunikerdustega altari, kantsli ja puldi, nägusad uksed jne. Koostöö kirikufondi ja koguduste (luteri usu ja ortodoksi) vahel oli üksmeelne.

"1. juunil 1965 registreeriti kogudus Briti Kolumbia provintsivalitsuse juures ja sai sellega juriidilise isiku õigused. Olime selleks ajaks juba isemajandav ettevõte, elatudes vabatahtlikest annetustest. Kui kogudus 1975. aastal pühitses oma 25. aastapäeva, anti välja mälestusalbum, mida tellisid ette 175 leibkonda.

"1976. detsembris suri ootamatult õpetaja Piir ja kogudus pidi uue vaimuliku otsima. Õnneks leidus mitu ajutist asendajat, sest läks 15 kuud, enne kui veebruaris 1978 õpetaja Thomas Vaga perekonnaga Rootsist saabus ja meid teenima hakkas. 1979 aastal pühitseti koos teiste Vancouveri eesti kogudustega mälestusmärk Forest Lawn kalmistul.

"Juulis 1987 lahkus õpetaja Vaga perekond USA-sse. Kuni oktoobrini 1989 teenisid meid ajutised õpetajad ja oktoobris asus tööle kolmeaastase lepinguga õpetaja Karl Laantee, kes oktoobris 1992 lahkus, minnes taasvabanenud Eestisse.

1. novembrist 1992 tuli hingekarjaseks õpetaja Walter Johanson. Temaga algas meil uus faas, sest tema kuulus järgmisesse, nooremasse generatsiooni, olles vanemate laps, kes ise olid põgenikud Eestist. 1992 olime 48 aastat võõrsil elanud ja aeg oli oma töö teinud. Enamus neist, kes 1944 olid nelikümmend või enam, olid siit ilmast lahkunud ja meie, kes me 1944 olime kolmekümnendates ja kahekümnendates, ei olnud siis enam noored. Nüüd oleme me vanad ja meie read hõrenevad kogu aeg ja enamus meie praegusest nõukogust ja juhatusest koosneb nendest, kes olid kas väikesed lapsed või sündisid peale Eestist lahkumist. Nad valdavad küll eesti keelt, aga paratamatult nende esimene ehk peamine keel on inglise keel. Meie, ülejäänud vanemad liikmed, oleme tänulikud neile, et nad koguduse tööd edasi viivad.

"60 aasta jooksul on kogudus oma otstarbe ja eesmärgi täitnud. Me oleme oma emakeeles luterliku tava kohaselt jumalateenistusi ja kiriklikke talitusi liikmetele ja kaasmaalastele pakkunud. Me oleme kiri-kusse tulnud, et emakeeles Jumalat teenida, teda austada, kiita, tänada ja paluda ja armu ja õnnistust vastu võtta.

"Jah, meil on aastate jooksul pahandusi ja arusaamatusi olnud, aga kunagi ei ole need usuküsimuste pärast olnud. Muust ei tasu täna rääkida, sest täna me peame pidu ja rõõmustame. Jumal on meid hoidnud ja õnnistanud kõik need aastad ja me oleme tänulikud, et meil need võimalused olid ja on."

Koguduse õpetaja Walter Johanson tänas oma vanimat koguduse liiget Mai Vee-meest huvitava ülevaate eest ja kogudus tänas sooja aplausiga.

Vancouveri eesti segakoor esitas veel laule Raimond Valgre igihaljatest lauludest Külli Salumäe juhtimisel. Klaveril oli Terri Johanson.

Ilus koosviibimine lõpetati ühiselt lauldud "Õnnista ja hoia" lauluga.

Airi Vaga