Ilmar Mikiveri ärasaatmise talitus toimus 29. septembril Joseph Gawler Funeral Home'is North West Washingtonis. Teda kogunes viimsele teekonnale saatma väike sõprade pere, perekond ja grupp Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlasi, kes austasid oma kauaaegset liiget lipuvalvega. Lipuvalves teenisid kordamööda vilistlased Ado Valge, Agu Ets ja Indrek Elling.
Praost Thomas Vaga saatis oma sõpra ja seltsikaaslast viimsele teekonnale huvitavate mõtetega, millest toome siin kokkuvõtte:
"Meid kõiki haaras tõsise liigutusega teade Ilmar (Imps) Mikiveri minekust siitilmast. Tundsin, et keskpunkt on liikunud paigast. Kuigi tema üksi ei olnud ühe sugupõlve keskpunkt, oli ta mulle hea kontakt ja sõber, kes ületas vanusepiirid juba aastaid ja aastaid tagasi siin USA idarannikul.
Tema matusekõnet valmistades leidsin, et tema ja tema ajastu eesti noored pidid elama oma keskea ja varasemad aastakümned Shakespeare’i Hamleti raskes maailmas. Toon näiteks Hamleti, sest Imps oli ka teatriala õppinud maapaos Rootsis. Hamlet oli sunnitud elama ja otsustama rasketes vaimsetes oludes. Paljud eesti noored oli sunnitud otsustama, kas võidelda Isamaa eest või alistuda selle hävitajaile. Hamleti monoloog: "Kas olla, või mitte olla?" on kuulus. Eesti mees küsis, kas olla või mitte, kas võidelda või mitte, kas tegutseda või mitte ja kuidas. Hamletit kohustas tegutsema tema mõrvatud isa vaim. Mitte alla anda, vaid võidelda Eesti ja eestluse au ja vabaduse eest oli valik, mida Imps ja paljud teised temavanused pidid otsustama. Imps otsustas võidelda relva ja sulega, südame ja häälega, põranda all Eestis, sõdurina Soomes, noore sulemehena ja poeedina Rootsis ja Saksamaal, Ameerika Hääle kaudu eetris ja lõpuks Vaba Eesti Sõna ajalehe juhtkirjanikuna.
Ilmar Mikiver oli meie hääl eetris üle okupeeritud Eesti tuhandetele eestlastele; hääl, mis rääkis tõtt jõu vastu läbi segajate ragina.
Olen siiamaani rääkinud maistest asjadest. Ilmar Imps Mikiverile oli tähtis ka Jumala enese ilmutus inimestele. Ta üllatas mind kui ta helistas mulle Ameerika Hääle toimetajana ja küsis minult jõulusõnumit eetrisse lugemiseks. Üllatus oli tingitud sellest, et ta oli sellega vabastanud end oma ajastu põlvkonnas üldiselt valitsevast mõttemaailmast, millel on valgustusajale omane haritlaste usu põlgamine. Olin rõõmsalt üllatunud, et üks eesti haritlane Mana poeetide seltsist helistas mulle sooviga, et ma edastaksin eetrisse jõulusõnumi ja teisi usulisi sõnumeid. Meie koostöö kestis 1992. aastani, mil Imps lahkus VOA-st. Hiljem jätkusid tema kontaktid ja kirjutised ristiusu ainetel ajalehe veergudel.
Ilmar Imps Mikiver on nüüd võetud siit ilmast sinna, mille kohta Hamlet ütles, et see on avastamata ilm, kust keegi pole naasnud. Mind üllatas see, et Hamlet ei teadnud või unustas oma häda keskel, et üks on naasnud. See üks on too, kelle tulemist me pühitseme jõulude ajal. Teadet tolle ühe olemasolust Ilmar Mikiver vahendas meie rahvale raadio ja ajalehe vahendusel. Too üks on Jeesus Kristus, kelle juures ei ole mitte olemist. Kui Hamlet küsis, kas olla või mitte olla, siis Jeesuses Kristuses vastus Hamletile ja meile kõigile siin ja ka lahkunule on, et Jeesuses Kristuses ei ole mitte olemist. Jeesus kinnitas, et tema Isa, ehk meie Taevase Isa majas on palju eluasemeid, mida Jeesus läks ette valmistama, et meie oleksime seal, kus Tema on, taevastes majades, Isa juures, kinnitas õpetaja.
Lauldi "Jumal, Sull' ligemal..."  Õpetaja pani kolm peotäit kodumaa mulda Ilmar Mikiveri viimasesse voodisse, märgiks sellest, et mullast oleme võetud ja mullaks peame saama.
EÜS-i vil! Indrek Elling vahendas kaastundeavalduse EÜS-i vilistlaskogu poolt, EV presidendi Toomas Hendrik Ilvese poolt ja EV Suursaatkonna ning suursaadik Väino Reinarti poolt. Vil! Elling  meenutas aegu, mil eestlased said okupatsiooni kestel kuulata "läbi ragina" Voice of America saateid, VOA oli lootuse hääl okupeeritud Eestis. Ka on Ilmar Mikiveri võitlemine soome vormis Eesti eest leidnud märkimist tänutahvlil, mis on paigutatud Tartus asuva Eesti Üliõpilaste Seltsi maja seinale, märkis Indrek Elling.
Viimaks peatuti sõbra viimse voodi juures ja lauldi koos akadeemilise pere leinalaul "On sõpradest üks lahkunud siit ilmast". Perekonnale abiks astus Gunnar Paabo, kes oli vastutuse võtnud matusetalituse korralduse ja sõpradele teatamise eest.
Puhka rahus, ustav kaastööline ja sõber Ilmar Mikiver!
Airi Vaga