2. oktoober 2010. a. Pärastlõunane Baltimore Eesti Maja on täis saginat, rõõmsat elevust, naerul nägusid, ning kõigi rõõmuks – paljusid vanu tuttavaid ning sõpru. On kogunetud, et koos meenutada möödunud aegu ning tähistada üht verstaposti siinsete eestlaste elus. Organiseeritult on koos tegutsetud juba 75 aastat ning see vääris tähistamist.
Kuuldes, et Washingtoni poolt tulijatel oli liiklus väga tihe ning on hilinejaid, jäi ka aktuse algus veidi hiljemaks väljakuulutatud ajast, et anda kaugemalt tulijatele aega kohale jõuda.
Peagi avas teadustaja Tiina Ets aktuse ning kutsus kõnepulti E.E.L.K. Baltimore Markuse koguduse nõukogu esimehe Agu Etsi, kes oma palvuses tänas Taevaisa, et ta on läbi aastate hoidnud rahvast, kes on koos käinud Baltimore Eesti Seltsis, et rääkida võõrsil eesti keelt, laulda ja koos olla. Samuti palus ta Taevaisalt jõudu ja tervist ja tahet edasi tegutseda, et ka tulevastel põlvkondadel oleks Eesti kodu Baltimore linnas.
President Ilveselt tõi tervitused Baltimoresse Aap Neljas, Eesti Suursaatkonna Esimene sekretär poliitilistes küsimustes. Samuti edastas ta tänusõnad ning tervitused Washingtoni Suursaatkonnalt.
“Baltimore eestlased on üks meie tegusamaid kogukondi Ameerika Ühendriikides. Seltsitegevuses, koolis ning koguduses õpetate ja hoiate emakeelt ning Eesti mõtet kaugel kodumaast, “ kirjutas president Ilves oma tervituses.
“Tänane Eesti on nii suur, kui suured on meie kõigi teod. Nii ootab ja vajab iseseisev Eesti kõigi kaasalöömist, ootab teie teadmisi ja oskusi ning vajab teie tuge,” kirjutas president Ilves, soovides lõpetuseks head pidutuju ja jõudu tööle.
Marylandi Osariigi Sekretäribüroo Rahvusvaheliste Asjade Direktor Mendy Nitsch tõi omapoolsed tervitused kuberner Martin O’Malley’lt. Ta rõhutas  sõnavõtus eestlaste panust Marylandi osariigi ning Eesti sõpruslinnade programmis, mille tulemusel on toimunud mitmed kontserdid ning esinemised, samuti on vahetatud kogemusi nii poliitilisel kui majanduslikul tasandil. Mitmed Eesti ettevõtjad on saanud võimaluse tulla siia tutvuma oma erialaste tingimuste ning tegevusega siinses kultuuris ning vastupidi, on mindud siit Eesti oludega tutvuma.    
Tervitused  Marylandi Rahvuskaardilt tõi kindral Annette Diener, kes ühtlasi mainis, et alles veebruarikuus viibis ta samas majas Vabariigi Aastapäeva aktusel ning olles siin taas, on rõõm näha, et eestlased nii tugevalt kokku hoiavad ning koos käivad.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimees Marju-Rink Abel saatis samuti tervitused ning need luges ette Jaak Pedak. Tervituses toodi välja, kuidas 1976. a. võeti Baltimores vastu paarkümmend tuhat eestlast, et koos pidada ESTO-t.
Meie lähimalt eestlaste seltsilt, Washingtoni Eesti Seltsilt, tõi tervitusi Carmen Täht. Õnnitleti meie suure tähtpäeva puhul ning sooviti jõudu edaspidiseks. Ühtlasi edastas Carmen ka Washingtoni Markuse koguduse parimad soovid.
Eesti Ameerika Fondi juhataja Agu Ambre tervituses sooviti meile palju õnne ning ühtlasi lisati, et Fond hindab kõrgelt Seltsi ning selle liikmete materiaalset ja moraalset toetust Eesti abistamisel.
Kindral James Fretterd’ilt saabus kirjalik tervitus posti teel, mille luges ette Tiina Ets.
Bostoni Eesti Seltsi nimel saatis kirjaliku tervituse selle president Villu Tari, mille taas luges ette Tiina Ets. Pikas ning südamlikus kirjas meenutati Seltsi algusaastaid, mil eesti meremehed Baltimores ette võtsid Seltsi asutamise. Sirvides ajalooraamatuid, jäävad silma paljud nimed, keda paljusid enam ei mäletata ja kelle järeltulijatega on kadunud igasugune side… Kuid kes tegid oma tööd hästi, mõeldes eeskätt oma laste ja lastelaste peale, et see “paigake siin ilma pääl” mitte meelest ei kaoks.
Tervitustele järgnes deklamatsioon Ilme Roometsa esitluses, milleks oli Fred Ise luuletus “Eesti Seltsile” (luuletus artikli lõpus).
Aktusele oli esinejaks kutsutud Hanna-Liina Võsa, keda saatis klaveril Hando Nahkur. Kui Tiina esinejad välja kuulutas, vaatasid kõik saalisolijad pingsalt lavale. Kuid oh mis üllatus! Kaunis lauluhääl sisenes saali hoopis selja tagant! Eesti rahvalaul “Kodukotus” kõlas nii liigutavalt, südamlikult  ja lihtsalt, et paljudel saalisviibijail oli pisar silmis. Ei mingit saadet, vaid puhas lihtne eestikeelne laul. Küll see oli kena!
Etteaste esimeses pooles tulid esitusele veel Alo Matiiseni “Sind surmani”, Eino Tambergi “Kordan sinu nime”, Ülo Vinteri “Tagametsa tango” (mille Hanna-Liina naljatamisi pühendas Seltsi esimehele, kelle perekonnanimi on ka Tagamets) ning Uno Naissoo “Mu kodu”. Need lood aga tulid esitlusele Hando Nahkuri klaverisaatel. Kõik saalisviibijad said ise veenduda, kui professinaalsed ning kaunid need esitused olid. Ning samas nii liigutavalt lihtsalt esitatud! Kaunis lauluhääl ning särav naeratus andis muidugi ka oma osa, kuid siiski, et maailmatasemele jõuda, on vaja ka palju tahtmist ning hulganisti rasket tööd.
Aktusekõne pidas Seltsi esimees Toivo Tagamets, kes mõtiskles möödunust, kuid vaatas lootusrikkalt tulevikku, rõhutades “et siin Baltimores püsiks üks tugev keskus eesti keeles ja meeles”. (Kõne on täispikkuses ära toodud Bülletääni esilehel).
Ettekannete teise poole avas Hando Nahkur, mängides klaveril F. Liszt’i “Transcendental etude no. 12 “Chasse-Neige””. Kui suurepänane esitus! Hando esinemine teenis pika aplausi, mis ei tahtnud vaibuda. Kuid taas astus lavale ka Hanna-Liina, et laulda veel mõned eesti heliloojate palad. Ühiselt kanti ette Raimond Valgre “Muinaslugu muusikas ning Olav Ehala “Siin on oja” ja “Kurjuse laul”. Just kaks viimast laulu, mis olid kirjutatud sama helilooja poolt, kuid niivõrd erineva tunnetusega, tõid väga hästi esile laulja mitmekülgsuse. Esinemise ingliskeelseks lauluks oli John Farrar’i “Hopelessly devoted to you” muusikalist “Grease”, millel oli ka veel natuke ajaloolist tähendust. Nimelt umbes 8 aastat tagasi esines Hanna-Liina selle muusikaliga Baltimores.
Ettekannete ametlikult viimane laul oli A.L.Lerner’i “Ma tantsiks veel ja veel “Minu veetlevast leedist”, millega Hanna-Liina esines eelmisel aastal Rahvusooper Estonia laval.
Kuna rahvas aplodeeris jätkuvalt, tuli noortel muusikutel anda lisapala. Esiteks “Mu isamaa armas”, millele järgnes veel “Põhjamaa”. Tõeliselt kaunis esinemine! Seltsi nimel ütles tänusõnad Toivo Tagamets, andes mõlemile mälestuseks ESTO-76 raamatud.
Aktuse lõppsõna ütles Baltimore Eesti Seltsi ase-esinaine ning Baltimore Eesti Organisatsioonide Bülletääni toimetaja Vilve Ladon, kus ta kokkuvõtvalt tänas kõiki tervitajaid ja esinejaid. Väga meeldiv oli meie laval näha eestlasi, kes on oma tööga nime teinud ka maailmalavadel. Vilve lõpetas mõttega esimehelt Toivolt: ”Hoidkem eesti keelt ning meelt ja tegutsegem ikka edasi!”.
Aktusele järgnes pidulik õhtusöök “Kuld Lõvis”. Kuni pidulised endile suupisteid võtsid ja laudadesse istusid, valasid Lembit Jõgi ja Paul Ladon shampuse pokaalidesse ja jagasid laiali. Toivo Tagametsa eestvedamisel lauldi Seltsile “Ta elagu!” ning pidu võis alata. Maitsvatele suupistetele järgnes väga maitsev õhtusöök. Seaprae ning küpsetatud lõhe kõrvale sai valida lehtsalatit, ahjukartuleid ning hautatud porgandeid ja rohelisi ube. Toidu oli meile toonud üks kohalik toitlustusfirma, kes võis meilt vaid kiidusõnu kuulda. Peale sooja sööki oli soovijatel võimalus ka kohvi kõrvale veidi maiustada sidrunikoogiga. Kel aga janu, neil tuli sammud seada baari poole, kus Peter Anniko ja Agu Ets igale soovijale sobiva joogi välja valasid.
75 aastat – see on pikk aeg. Nii paljude aastate jooksul on Seltsil olnud mitmeid esimehi, paljusid juhatuse liikmeid, palju-palju-palju liikmeid – kes kõik on andnud oma panuse, et Baltimores eestlust alal hoida. On ära tehtud suur töö. Suured tänud teile kõigile! Kuid ees ootab veel palju aastaid, sest eestlasi veel on siinses ümbruskonnas, on inimesi, keda huvitab kokku tulla, et emakeeles rääkida. Jõudu ning jaksu edaspidiseks!
Vilve Ladon