Eesti lähiajalugu on peale Teist maailmasõda olnud suuresti seotud oma rahvuse, kultuuri ja tõekspidamiste hoidmise ja talletamisega. Nõukogude okupatsioon tekitas olukorra, kus omariikluse järjepidevus säilis üksnes paguluses. 1944. aasta põgenikelaine tulemusena tekkinud eesti kogukondades maailma erinevais paigus alustati tööd koguduste loomiseks.
12. mail 1943. aastal peetud 10. kirikukogu andis piiskopile loa “sõjaolukorra kestvuseks … kutsuda ametisse üldkiriklike organite koosseise või nende üksikuid liikmeid.” Selle volituse alusel toimis peale Eestist lahkumist piiskop Johan Kõpp. See kirikukogu otsus andis Eesti Kirikule vabas maailmas võimaluse olla rahvusvaheliselt aktiivne ning tunnustatud, teadvustades rahva ja kiriku rasket olukorda okupatsioonivõimude all.

Hilisem peapiiskop Konrad Veem kirjutab: “Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik on väliselt õige raskes olukorras. Kiriku tüvi, mis asub kodumaal, on Jumala vaenlaste poolt aheldatud. Kiriku kaks haru, üks sunniviisilises eralduses, teine vabatahtlikus paguluses, on väliselt kodukirikust lahutatud.” (“Elu juhtnöör”, Stockholm 1955). Kirik jätkas oma teenimistööd nii okupeeritud Eestis kui vabas maailmas, julgustades ja trööstides, kannatades ja lootes koos kogu rahvaga. Nii paguluses kui ka kodumaal hoiti alles kiriklik järjepidevus, ning kanti südames riikliku iseseisvuse aadet.
Vaatamata sellele, et nii kirikust kui rahvast jooksis läbi okupatsiooni eraldav joon, teeniti ühte rahvast ja Jumalat. Kodu-Eesti ja Välis-Eesti koostöö tulemusena ilmus 1991. aastal Kiriku Laulu- ja Palveraamat.
Taasiseseisvumine avas uued võimalused dialoogiks ühe kiriku üle. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku ühendamise nõukogu peapiiskop Udo Petersoo ja piiskop Einar Soone juhtimisel väljendas 30. aprillil 1993 Stockholmis seisukoha, et me oleme olnud üks kirik, mis lahutati vägivaldselt nõukogude okupatsiooni ja annektsiooni läbi; meie kirikute eesmärk, ülesanne ja õpetuse alused on ühtsed; kirikute organisatsiooniline ühinemine kinnitab meie ühist usku ja on vajalik meie rahvusesse rebitud haava parandamiseks ning on osa rahva tervendamisel; tunnistab erinevates Eesti kiriku asukohtades väljakujunenud tavasid ja Kodu-Eestis ning Välis-Eestis asuva kiriku majanduslikku iseseisvust ja tõdeb, et alustatud töö ühise kiriku ülesehituse kindlaksmääramiseks ja alusdokumentide koostamiseks jätkub.
Pikk protsess on lõpuks jõudnud selleni, 13. novembril 2010 kirjutavad Tallinnas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop alla nähtava ühtsuse lepingule, mis kinnitab meie ühist usku ja on vajalik meie rahvasse rebitud haava parandamiseks ning on osaks rahva tervendamisel. 28. novembril 2010 tähistatakse nähtava ühtsuse taastamise tänupäeva Torontos. Kiriku ülemkarjane on peapiiskop, asukohaga Tallinn ning Välis-Eesti piiskopkond jätkab tööd oma ajalooliselt välja kujunenud piirkondades väljaspool Eestit.
Andres Põder
EELK peapiiskop
Andres Taul
E.E.L.K. peapiiskop