Möödunud augustis  võtsin tänu sõprade õhutusele julguse kokku ja liitusin inimestega, kes kogunesid Torontost 200 km põhja pool asuvasse metsa, et sukelduda nädalaks kõigesse, mis on seotud eestlusega.
See suvine üritus oli Metsaülikool(MÜ), mida korraldati nüüd neljakümne kolmandat aastat. Päeviti oli kaks ülikooli tasemel loengut Eestiga seotud teemadel. Kuid oli ka praktilisi ettekandeid, kus võis õppida rahvakunsti või arutada päevaküsimusi. Lisaks olid vaba aja tegevused: saunatamine, tantsimine, kanuutamine, veinide degusteerimine. Söödi eesti rahvustoite.
Laager oli ainulaadne seetõttu, et võis rääkida vaid eesti keeles ja teietamine oli keelatud. Polnud tarvis mõelda, kuidas äsja kohatud inimesega suhelda. Kodueestlased on arendanud kunsti, kuidas lauseid sõnastada nii, et pole tarvis “sina” ega “teie” ütelda ja vältisid niimoodi valikut. Siin olid inimesed vaid SINA-d. Isegi laagri juhtidele Olevile, Maimule ja Helgele, kes näisid olevat igal pool korraga, ei antud erilist aud teietamisega.
Sel aastal oli MÜ peateema pärimusmuusika. Ettekanded ja tegevused olid kenasti põimitud teemasse. Taavo võttis oma loengutes kokku Eesti muusika arengu. Alati lauldi ju rahvalaule, aga esimestel laulupidudel laenati saksa viise, et saada, nagu inglise keeles üteldakse, ‘jump-start’. Aja jooksul leidsid meie heliloojad nagu Tüür, Tormis ja Pärt oma viisi. Taavo tutvustas kuulajatele Tubinat, näidates videot tema kuuenda sümfoonia ettekandest, mida Taavo ise oli juhatanud. Ando, kes juhib Pärimusmuusika Keskust Viljandis, demonstreeris parmupillimängu ja osalejad võisid ka ise seda kunsti proovida.
Toimusid töötoad, kus õpetati rahvatantsu ja rahvakunsti. Veel olid eesti keele ja kõne grupid. Tõenäoliselt tuli paljudele kasuks keskkond, kus sai emakeelt rääkida. Kunagi oligi MÜ mõeldud alla 35-aastastele noortele, kes saaksid eesti keelt harjutada. Kuid kirjutajale oli suureks kasuks, kui Tiina (Tartu Ülikooli kirjandusprofessor) püüdis oma huviringis osalejatel aidata leida kirjutamise “sädet”. Töötubades õpiti veel raamatute köitmist, nahatööd ja mütsi valmistamist.
Ajaloo valdkonnas andis Jüri (ajalooprofessor Toronto Ülikoolis) kahes loengus põhjaliku ülevaate Eesti iseseisvuse kaotusest ajavahemikus 1939 – 1940. Dokumendid ja protokollid tõid esile Eesti valitsuse ahastuse, kust abi saada, kuhu pöörduda ning otsustada, kust tuleb suurim oht. Seda teemat süvendasid igaõhtused filmid, eriti  “The Soviet Story”, mis võrdles Hitleri ja Stalini meetodeid, mida nad rakendasid oma rahvaste vastu. Need olid äärmiselt sarnased. Kuigi sihid olid väga erinevad, jagasid nad isegi omavahelisi teadmisi, kuni puhkes nendevaheline sõda. Oli võimalus rääkida Teise maailmasõja tagajärgedest arutlusringides, mida vahendasid ja modereerisid Soomest tulnud Imbi ja politoloog Iivi.
Pühapäeval pidas Jüri kirikuga seotud loengu oma kogemusest nõukogude okupatsiooni ajal Eestis. Kui veendumusega astuti bürokraatidele vastu oma sisemise tunde kaitseks, sai ka võita. Täiskuu valgel hilisõhtul metsa servas tuletas Margus lõkke kumas meelde meie sitkust ja ühtsust esivanematega. Hetkeks tundsime erilist ühendust eestlaste kui ürgse rahva juurtega. 
Kas nimetasin sauna? Jah, saun! MÜ toimus Eesti Skaudisõprade maal Huntsville’i lähedal, kus on 400-meetrise läbimõõduga järv. Sellest jätkub igaks veespordiks, nagu näiteks kanuutamiseks ja ujumiseks. Järv on ümbritsetud skautidele kuuluva maaga, seega tõeline erajärv. Laagri peamisest tegevusest teiselpool järve, vastaskaldal, oli saun: higista ja hüppa karastavasse vette vormis, nagu evolutsioon on meid loonud. Sauna köeti õhtuks vaheldumisi meestele ja naistele. Saun on ju see, mis eestlast nii füüsiliselt kui ka vaimselt puhastab. Päris hilisõhtul oli saun kõigile, aga seda kirjutaja ei oska kommenteerida.
Eesti toit! Kaalust vist ei võtnud küll keegi alla. Ülle Toronto Eesti Maja sööklast valmistas maitsvaid toite. Iga päev oli erinev, ent alati eestipärane toit: pannkoogid, klimbisupp, skumbria ja isegi sült! Ja laagri lõpupeol oli toitude valik meeliülendav.
Lõpupeol esitasid mitmed huviringigrupid uusi oskusi: mudilased kandsid ette näidendi, esineti rahvatantsuga ja selle järgi lauldi regilaulu parmupillide saatel.
Kohal oli tol nädalal 113 registreeritud inimest, kui mitte kaasa arvata lapsi ja koeri. Vanusepiir kaotati juba ammu ja vanim osaleja oli 96 aastat vana. 113 pole kaugel koormuse ülempiirile, mida laagri köök ja saalid lubavad. Enamik ööbisid telkides, aga vanematele, nagu siinkirjutaja, tehti erand ja lubati skautide taredes ööbida. Neis oli isegi kraanid “linnaveega”. Siiski käimlad olid talustiilis, paarkümmend meetrit eemal. (Taskulamp on kohustuslik!) Kirjutaja küll soovis ühineda tarega, kus elasid MÜ juht ja rida loengupidajaid, kuid see tare oli täis. Tegelikult nii oligi parem, sest dirigent Taavo nende seast kurtis pärast, et rahvas ei norsanud harmooniliselt.
Kui sinna saabusin mõtlesin küll, et keda ma seal tunnen, aga varsti leidsin tuttavaid ja veel enam, tegin uusi tutvusi. Nüüd kaalun oma tulevase suve plaane.
Lugeja, kui arvad, et tuled MÜ-le tuleval aastal, pole tähtis, et kordan kõike, mis juhtus ja pole ka tähtis, et mainin inimeste nimesid, kes selle nädala nii huvitavaks tegid, sest järgmisel suvel samas kohas pakutakse midagi uut ja tulevad kohale uued inimesed. Mitmed Eestist, mitmed meie mandrilt, kes peavad loenguid, õpetavad ja juhivad osalejad. Mõeldes, kui mitmekesine on MÜ pakkumine olnud 43 aasta jooksul, võid kindel olla, et Metsaülikool läheb edasi samal tasemel.
Küll oleks tore kui just niisuguses maadevahelises foorumis võetaks üles meie välis-eesti ajalehtede majanduslikud probleemid. Kuna kõik oleme ühendatud Interneti kaudu siis USA, Kanada ja Austraalia vahelised piirid ja mered pole enam takistuseks ühiseks leheks koondumisel, et paremini majandada. Juba praegu valmivad ajalehed piirideüleselt, aga samal ajal materjali korrates. Võiks olla üks leht ühise tuumaga, aga valmistatud osade kaupa igas eestlaste keskuses! Samal ajal säilitades paberväljaannet vanadele nagu mina.
Veel üks märkus: kui tuled kaugelt ja kui sulle meeldib jazz, siis kontrolli, kas MÜ nädalale järgneb “JK Jazz fest”. Kui nii, siis jää veel päevaks Torontosse ja sõida Jõekääru parki, vaid 60 km Torontost. Sellel aastal mul vedas ja liitusin seal rohkem kui 800 eestlasega, et kuulata parimat, mida jazz pakub.
Ja viimaks – võta MÜ-le kaasa ekstra taskulambipatareid, sest mets on öösiti väga pime.
Arved