Tiina Etsi kõne ERKÜ virtuaalsel Eesti Vabariigi 103. aastapäeva aktusel

 

Hümni laulab Kristi Roosmaa, klaveril saadab Hando Nahkur.   Foto videost

 

Tiina Ets.  Fotod: Valev Laube

 

Sellel, meie armsa Eesti Vabariigi 103.  sünnipäeval, on võetud ERKÜ aktuse teemaks „üksi pole keegi“.

 

Need meist, kes osalesid viimasel üldlaulupeol tunneme ära kooride esitatud regilaulu Urve Tinnuri sõnadele.

 

Juba tollal läksid selle laulu viis ja sõnad kuulajatele hinge, enne kui me oskasimegi aimata, mida järgmine aasta – 2020 – meile toob.

See aasta on toonud meile sunnitud füüsilist üksildust ....ei toimu pidusid, ei pulmi, ei noortelaagreid ... ei saa isegi koguneda lahkunutega jumalaga jätma. See on valus. Niisugune eemalolek on raske.

 

Aga tänu praegustele vahenditele – Skype, Zoom, Messenger ja paljud teised vahendid – ei ole meie suhtlemisvõimalused nullitud.

 

Nagu hetkelgi, oleme Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamas mitte küll füüsiliselt koos, aga ikkagi koos ja mitte üksi.

Paljude aastate eest, siis, kui olin veel üsna väike, oma kodumaalt põgenenud vanemate, väljaspool Eestit sündinud laps, tundus Eesti taasiseseisvumine olema saavutamatu unelm.

 

Tollal ütlesid vanemad inimesed küllalt sageli: „Mis lootust seal enam on? Eesti on jäetud üksi“. Aga tagasi vaadates ... kas Eesti ikkagi oli jäetud üksi?

 

Need kümned tuhanded, kes olid kunagi teinud valusa otsuse kodumaalt lahkuda, minu ema, isa ja vanaema kaasa arvatud, just need inimesed kandsid Eestit südames, osalesid poliitilistes aktsioonides, andsid noortele, oma väljaspool Eestit sündinud lastele ja lastelastele eesti keelt, meelt ja vaimu.

 

Ja ka kõige karmima Nõukogude võimu ajal ei lubanud Eestis elavad rahvuskaaslased õige Eesti, vaba Eesti mõttel kustuda.

Ei, miljonis hinges ja südames kantud Eesti ei olnud üksi. Ja nüüd ühendab Eestit paljude teistega laiemas maailmas NATO, Euroopa Liit, Schengeni ruum, eurotsoon ning kõikvõimalikud lepped ja partnerlussuhted.

Kui palju on minu eluea jooksul muutunud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamised!

 

Mäletan oma lapsepõlvest Eesti Vabariigi aastapäeva aktusi. Koorid laulsid, esinesid rahvatantsijad, teiste ikestatud rahvaste esindajad astusid ette oma sõnavõttude ja tervitustega.

 

Need kõned olid tihti täis viha, trotsi, aga lõpuks ikkagi ... lootusetust. Aktuse lõpul lauldi Eesti hümni. Vaatasin ringi ... vanad inimesed nutsid. Minule kui lapsele läks see kõik väga südamesse.

 

Kodus olin küll aru saanud oma vanemate kurbusest, nende igatsusest oma kodumaa ja sugulaste järele.

 

Aga minul kui lapsel oli kõik eestlusega seotud ometi positiivne – sõbrad eesti koolis, eesti gaidüksusega matkadel ja laagris käimine, rahvatantsude õppimine.

 

Eesti sõpradega kokkusaamine oli ju lõbus ja tore!

 

Eesti oli mulle tollal mingisugune kaunis ja kauge muinasmaa, mille pilte vanaema raamatutest mulle näitas, endal pisarad silmas.

 

Just Vabariigi aastapäeval kerkis selgelt pinnale minu vanemate ja vanaema põlvkonna koduigatsus ja valu. Seda ma ei unusta kunagi. Vabariigi aastapäev oli mälestuste- ja kaotusleina päev.

Ajaratas veeres edasi ja saabusid 80ndad aastad.

 

Olin siis juba täiskasvanud ja abielus. Veebruarikuu aastapäeva üritustel ikka laulsid koorid, esinesid rahvatantsijad, võtsid sõna külalisesinejad ... aga nüüd oli kõnedes ja tervitustes juba killuke ...lootust... muutuste ootust, kuigi ei teatud veel, täpselt milliste muutuste. Oli põnev aeg!

 

Ja suures osas tänu nendele organisatsioonidele ja isikutele, kes hoidsid ikestatud Balti riikide küsimust päevakorras, kes suunasid lääneriikide juhtide tähelepanu Nõukogude Eestis toimuvale, kes seisid nagu kalju Eesti iseseisvuse järjepidevuse eest... tänu nendele oli Eesti tee taasiseseisvumisele siitpoolt juba sillutatud.

Ja muidugi on nüüd juba ligi 30 aastat olnud Eesti Vabariigi aastapäev rõõmupäev. Internetist leiame tähtpäeva puhuks põnevaid vahukooretordi retsepte, nõuandeid rahvariiete korrastamiseks, kutseid virtuaalsetele kontsertidele.

 

Interneti vahendusel vaadatakse igal pool maailmas Eestis toimuvaid üritusi.

 

Selle kõige alatooniks on kolmel aastakümnel olnud võidurõõm, arengulootused, küll vahel ka torisemine ja kriitika – aga need on siiski hoopis teistsugused emotsioonid kui vanasti.

 

Nüüd mõistan, et igal ajastul – olgu see Nõukogude aeg või taasiseseisvunud Eesti aastad – oleme kogu aeg olnud Vabariigi aastapäeva tähistamisel – nagu laulusõnad ütlevad – „keskel häid ja omaseid“ – nagu meid polekski pillutatud üle kogu laia maailma.

Meid, USA eestlasi, on liitnud keset suuremat rahvast meie rahvustunne, meie organisatsioonid. Nende toel on meie tee ja meie meelsus olnud ühine, tänu minu põlvkonna vanemate ja vanavanemate poolt kodumaalt kaasa toodud eestluse vaimule, nende tugevale tahtele edasi kanda tillukese kodumaa keelt ja kultuuri.

Küll oli meil, USAs võrsunud väliseesti noortel tore olla oma ameeriklastest sõprade ja koolikaaslaste kõrval nagu mingi eksklusiivse klubi liikmed: meil oli oma salakeel, me käisime nädalavahetusel vahel hommikutundideni kestvatel pidudel, kus tantsiti – taevakene – kaerajaani ja igasuguseid muid ennekuulmatuid tantse.

 

Meie peredel olid oma imelikud tavad ja toidud: raske oli ameerika koolikaaslastele seletada, miks me saunas käime või kuidas me verivorsti topime.

 

Meid on ühendanud ESTOd, mitmel pool peetud kohalikud Eesti Päevad, laulupäevad, rahvatantsupäevad, laagrid, väljasõidud, viimastel aastatel isegi eestlasi kokku toovad Kariibi mere kruiisid. Ka selliste mälestuste rüpes on raske end üksi tunda.

Selles suures ja keerulises maailmas on tähtis tunda end kuskile kuuluvat, omada mingeid juuri, mitte olla üksi.

 

Eriti noortele on selline identiteedi tunnetamine oluline, tunda end „keskel häid ja omaseid“. USA Eesti gaid- ja skautlaagris on üheks lemmiklauluks Peeter Kopvillemi imekaunis „Läbi päeva ja öö“.

 

Selle sõnad kirjeldavad väliseesti noorte tugevat sidet kodumaaga:
„Ei ma ole seal sündind,
ei mu jalad seal käind,
ei mu silmad ta valu ega rõõmusid näind.
Aga isegi kaugelt mulle selge on see,
et juured on pikad üle mandri ja vee.
Kuigi sirgunud võõrsil, käinud võõra maa teel,
on mu soovid ja mõtted, kus mu rahvas ja keel.
Oh Eesti, kas kuuled, kuis mu süda sul lööb
üle mere ja metsa, läbi päeva ja öö.“

See laul, mida tihti lauldakse gaidide-skautide sõprusringis päeva lõpul pimedas metsas ümber praksuva lõkke, loob omavahelise ühenduse, mis kestab ka üksteisest kaugel olles.

Kui räägime ka niisama kodus olles eesti emakeelt, mõtleme rahvuskaaslastega koosveedetud aegadele, kui tunneme end ühe väikese aga tugeva rahva liikmena, ei ole me iial üksi.

Ja sel kaunil Eesti Vabariigi aastapäeval, üksi pole meist keegi ... oleme ju ometi keskel häid ja omaseid.

Elagu Eesti!
Elagu kõik eestlased!

 

Üksi pole keegi
Siis kui siud meid salvavad, siis kui,
neavad, neavad kurjad huuled, neavad,
meie üle valvavad, meie,
nelja kaare, nelja kaare tuuled,
koju käima ruttavad, koju,
kadunute, kadunute vaimud,
kätlevad meid kaaslased ja kaimud.
Kaaslased ja kaimud.
Patsutavad, patsutavad turjaalle,
naeratavad, naeratavad raugelt,
vastu seistes, vastu seistes kurjaalle,
lähedalt ja, lähedalt ja kaugelt,
kuivatavad, hoides meid, hoides,
silmaveegi, kuuma silmaveegi,
keskel häid ja, keskel häid ja omaseid,
üksi pole, üksi pole keegi.
Üksi pole keegi.
Keskel häid ja, keskel häid ja omaseid,
üksi pole, üksi pole keegi.