Lehti Merilo esinemas 1944. a. suurpõgenemise mälestusüritusel Tallinnas septembris 2020. Foto: Kärt Ulman/VES

 

Reedel, 2. juulil toimus Tantsupeomuuseumis teine sündmus sarjast „Kontaktkohtumine”, mis on pühendatud omaaegsetele tuntud rahvatantsujuhtidele.

 

Sedapuhku oli kohtumise peapersoon eestluse hoidja ja hing Portlandis Lehti Merilo.

Valitud päev oli märgiline – 2. juulil saanuks Lehti Merilo 92.

 

Just nimelt – saanuks. Paraku lõppes ta elutee käesoleva aasta 17. veebruaril ja tema põrm ootab tänini, mil ka urn abikaasa Olav-Olaf Merilo põrmuga siiamaile jõuab, et kahekesi koos tuhana taevastesse kõrgustesse lennata.

Võibolla see, et Lehti Merilo arvukas sõpruskond ja sugulased ei ole saanud temaga nagu kord ja kohus hüvasti jätta, tõi Tantsupeomuuseumisse hulgaliselt rahvast nii Tallinnast, Portlandist, Vancouverist, kes koheselt sulandusid ühtseks „meie Lehti” rühmituseks.

 

Vaadanud ära rahvatantsija ja juhi Valdo Rebase koostatud kaheteistminutilise video, kus oli veel kord võimalik kuulata Lehti Merilo elutarkusi, mida ta jagas oma Tallinna korterist, oli igaühel midagi lisada. Kõik olid Lehti Meriloga nii seal kui siin kohtunud.

Marje Mintel, Lehti südamesõbranna, nimetas teda päikeseinimeseks.

 

„Iga kohtumine temaga – ka telefonitsi – andis päevale sära. Kõne võis kesta mitu tundi, aga selle vältel Lehti ei kurtnud kunagi.

 

Ka tema lahkumispäeva hommikune telefonikõne ei andnud märki elurõõmu kustumisest.

 

Kuigi pärast abikaasa surma oli tal väga raske, rõhutas Lehti ikka, et elu tuleb elada rõõmsameelselt, sest elu on midagi unikaalset.

 

Elule tuleb palju anda, siis annab elu ka sulle palju tagasi.”

Selle kinnituseks rääkisid sugulased Lehti kuuest lapsest, kellest kolm olid adopteeritud mitte-eestlased, aga kes kõik tänu Lehtile räägivad ilusat eesti keelt, oskavad kanda eesti rahvarõivaid ja teavad palju sellest väikesearvulisest rahvast, kes elab Läänemere põhjapoolsemas osas, Skandinaavia külje all.

 

Nad on kõik emalt kuuldud tarkused edasi andnud ka oma lastele.

 

Ka lapselapsed räägivad eesti keelt.

 

Jutustati sellestki, kuidas kodust lahkudes ütlesid vanemad Lehtile, et ta võtaks kaasa oma kõige armsama ja vajalikuma asja.

 

Lehti võttis kassi, keeras selle vaiba sisse ja läks. See vaip päästis hiljem tema elu, andes paos olles sooja ja varju.

Tuntud rahvatantsuõpetaja, Tantsutaat Ullo Toomi õpilane, pärnakas Henn Tiivel tuletas meelde, kuidas nad Lehtiga Portlandis tantsupidu lavastasid.

 

Henn läinud sinna teadmisega, et on väga vähe tantsijaid, kellele tal tuleb õpetada mõningad eesti rahvatantsud ja teha tantsupeo lavastuseks seaded.

 

Kui ta kohale jõudis ja tantsijate hulka nägi, küsinud ta Lehtilt: „Palju neid on?”. ”Ütlesin ju, et pole palju – 200!”. No jah, kui arvestada, et Kalevi-staadionil tantsib tavaliselt 8000, siis on 200 tõesti väike arv.

 

Aga pidu olnud ilus ja vägev!

 

Seda tänu Lehtile, kes kogu aeg tahtis tantsus midagi uuesti ja ümber teha.

 

Ikka selle nimel, et oleks eestlaslikult vägev ja et ka kohalikud näeksid, mida eestlased suudavad ning et me pole asjatult elanud oma väikesel maalapil või sellest kaugemalgi!

Kirjastuse „Sinisukk” juhataja ja peatoimetaja Marje Edala ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui rääkis kohtumistest Lehti Meriloga.

 

Niivõrd südamlikud, inforikkad ja asjalikud olid need.

 

„Lehti oleks neelatanud kah meie eest, kui see oleks olnud võimalik. Ta tahtis kõikidele eestlastele – nii siinsetele, kui sealsetele – pakkuda parimat.

 

Hoolitseda nende eest, et nad ei peaks mitte millegi pärast muretsema, et nad ei peaks tundma mitte mingit puudust.

 

Ta oli suur andja! Aval hing, kelle elu väärib raamatusse kirjutamist!”.

Tantsuansambli „Savijalakesed” juht Piret Lett pajatas, kuidas neli aastat tagasi jagas Lehti neile oma lugu 1944. aastast, rännakust Eestist Euroopasse ning sealt edasi USAsse.

 

See inspireeris tantsijaid tooma oma ansambli juubeliks ning EV100 tähistamiseks lavale Lehti loo.

 

"Maa igatsus" on salvestatud ka videole, mida soovijad said endale kaasa kodus vaatamiseks.

Sugulased tuletasid meelde seda, millise šoki osaliseks sai Lehti, kui ta tahtis iseseisvuse taastanud Eestisse saata humanitaarabina kasutamiskõlblikke reguleeritavaid haiglavoodeid.

 

Tal olid need juba olemas. Sealtpoolt oli kõik valmis saadetise teele saatmiseks, aga Eesti valitsuse bürokraatlik asjaajamine polnud valmis sellist annetust vastu võtma.

 

Sellest ei saanud Lehti Merilo oma elu lõpuni aru.

Nii nagu rahvatantsijad pidasid ja peavad Lehti Merilot oma „ameerika emaks”, nii räägivad temast ka meie pallurid, kelle vastuvõtte Lehti Merilo Ameerika Läänerannikul korraldas ja kellega Lehti sidet pidas, keda oma „ameerika kodus” vastu võttis.

 

Nad olid sagedased külalised ka Lehti kodus Tallinnas, Narva maanteel.

 

Ta tavatseski olla pool aastat seal ja pool aastat siin.

 

Tema hing oli aga kogu aeg siin, Eestis.

 

Seda kinnitas ka puhkpillidirigent Kalev Kütaru, kes kohtus Lehtiga esmakordselt Teaduste Akadeemia meeskoori lauljana koori Ameerika-turneel.

 

Tema oli ka see, kes Lehtit viimasena Ida-Tallinna Keskhaiglas nägi ning kes Lehti maise keha tuhastamise korraldas.

Need olid ka ainsad kurvad noodid, mis sellel kahetunnisel kohtumisõhtul kostusid.

 

Kõlama jäi aga elurõõm ja -tahe, mis murdsid vanematega sõjapakku läinud noore neiu hinge, kui ta 1944. aastal Eestist lahkus ning läbi Oldenburgi sõjapõgenike laagrist üle suure ookeani Portlandi jõudis ja oma alles noort elu nullist algama sundis.

„Elu on väärt elamist ja mitte läbi viha ega kättemaksusoovi, vaid läbi loovuse ja rõõmu!”, oli Lehti Merilo credo.

Age Raa