Pärnu linnapea Oscar Alexander Brackmann ja kirjanik Lilli Suburg kui Pärnu kohavaimud versus futuristlik “kohaneutraalsus”

 

Oscar Alexander Brackmann 1841-1927 Pärnus, Brackmanni pargis.

 

Jalutan Pärnus, mõtisklen siinse suvepealinna elu ja inimeste üle. Selle suve juulikuus koges Pärnu 13 troopilist ööd, kus temperatuur ööpäevaringselt üle 20 kraadi – suvepealinn ongi Eesti kõige troopilisem linn.

Samas ka näen, kuidas linn on “okupeeritud”.

Hulk maju rannarajoonides seisavad pikalt tühjalt, aga suvekuudeks või paariks suvenädalaks saabutakse Tallinnast siia kohale, “Me maksame, me oleme Tallinnast” - nagu on saanud käibeväljendiks kultusfilmist “Siin me oleme” (1978) tuttav väljend. *

Siin Pärnus on ranna lähedal maju, kus ei elata kohal, aga mis on siin parimad paigad.

Kuidas suhtestuvad “kohaneutraalsuse” ja kultuuri pärandi küsimus? Kas Pärnut on võimalik käsitleda kohaneutraalsena?

Eesti poliitikud on hakanud kõnelema kohaneutraalsusest, uuest reaalsussuhtest, mida siin reaalsuses küll ei paista. Siin Pärnus olles ei paista kuskilt “kohaneutraalsust”.

Suvepealinna Pärnu koha-mõtet on teiste hulgas kujundanud kaks suurkuju, Oscar Akexander Brackmann Pärnu linnapeana (linnapea aastatel 1879–1915 ja 1918) ja Lilli Suburg (1841-1923), Eesti kirjanik, ajakirjanik, õpetaja, esimese naisteajakirja “Linda” (1887) looja.

Mõlema kõnealuse Pärnu suurkuju, Brackmanni ja Suburgi sünnist möödub tänavu just nüüd 180 aastat (mõlemad on sündinud 1841) ja mõlema Pärnut ning Pärnu vaimsust kujundanud tegutsemise koht ongi Pärnu linn 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguskümnenditel.

 

 

Oscar Alexander Brackmann

Brackmann on sündinud Mihhailovskojes 1841; kohas, mis on müütiline eriliste parkide ning luuletaja Puškini nooruspaigana romantilise poeesia poolest (Mihhailovskojele on pühendatud Puškini luuletus “Küla” 1819).

Brackmanni eeskuju Pärnu parkide linnaks kujundamisel oli ilmselt ta sünnikoht Mihhailovskoje, kui kooliaastatel Pärnus selgines Brackmanni visioon Pärnust kui suursugusest mere- ja puhkuslinnast.

 

Linnapea Brackmann kujundas Pärnust inimkeskse pärna-alleede, parkide ja lopsakate aedadega villadega suursuguse linnaruumi.

Brackmanni mõte on jäänud Pärnut elavdama, Pärnu kohavaimu, ta Genius Loc’i looma.

Selle tunnetuse vaimsus on suvepealinna tänapäevane raam isegi siis kui poliitikud hakkavad kõnelema “kohatusest” või “kohaneutraalsusest”, justkui oleks “koht” ja kohtade tähendus liiga ületähtsustatud.

Aga koht on kultuuri ja elu üks alus. Kuidas saab see päriselt olla “neutraalne” või tähenduseta?

Pärnu-kohaga on pigem vastupidi – ajaloo unustusest on vaja Brackmanni mõte ja looming uuesti välja tõsta ning seda uuesti uurima ja väärtustama hakata.

Pärnu on siiski Eesti üks kõige imelisem paradiisilähedane linn, eriti suvel.

 

 

Lilli (Caroline) Suburg

Lilli Suburgi tähendust Eesti kultuuris ei saa kuidagi üle hinnata, sest just tema tegi palju esimesi samme just Eesti kultuuris.

1872 innustas Carl Robert Jakobson Lillit rahvuslikule loomingule, millest sündinud jutt "Liina" kirjeldab traagilist kogemust ümberrahvastuvas-saksastuvas koolis ja ühiskonnas.

 

1878 alustab Suburg Perno Postimehe ajalehe toimetamist, kolides Pärnusse, kus 1882 avab saksakeelse eraalgkooli eesti neidudele.

 

1885 viib oma kooli Viljandisse, jättes kooli oma kasutütre juhtida. 1887–1894 annab Suburg välja Eesti esimest naistele mõeldud ülimenukat kuukirja “Linda”. 1923–1924 ilmub ta memuaarikogumik "Suburgide perekond".

Lilli Suburgi seob Mari Tamm-Raamotiga (1872-1966), kes elas paguluses New Yorgis ja kelle poeg oli eestluse kandja Ühendriikides Ilmar Raamot (1900-1991) see, et Suburg külastas Mari ja Jaan Raamoti kodu Hummulis, Valgamaal ning suri 1923 õdede juures Valgas.

 

Mari Raamoti mälestustes "Minu mälestused" I-II (1962), on pikemalt juttu õpetaja Lilli Suburgi tütarlastekoolist ning ajakirjast “Linda” kui Eesti ühiskonna edendajast.

Pärnu raamatukogus, mis on valminud aastal 2002, ehitatud täpselt sajandite-taguse piiskopilinnuse kohale, loen Lilli Suburgi pärandi tähendusest 1923. a 23. veebruari Päevalehest:

Vaikinud on suu, kes Eesti naist tema eluraskustes lohutanud, tema teadmatuses õpetanud, tema tuimusest on virgutanud, temale teed juhatanud pool aastasada.

 

Kõrgete ideaalide poole rühkides ei leidnud ta mahti isiklike kasude heaks töötada.

 

Kui haridusministeerium teda mitte vanaduspäevil kirjaniku pajukiga poleks toetanud, oleks ta seisukord väga haletsemisvääriline olnud.

 

Ilma haridusministeeriumi abita poleks ka ta viimane soov: Vändra surnuaias viimast und puhata, täide läinud.

Ta on meile, Eesti naistele siiski, nii vaene kui ta ka ilmalikkude varanduste suhtes oli, suure päranduse jätnud: Eesti kooli, mille eest ta ei väsinud võitlemast, tema karskuspüüded, mis järeletegemist ihkavad, ja naisõigused, mille väärilised meie peame olema.

 

Tema ootab aga ka seal õhukese mullakatte all, kas meie tema pärandust ka mõistame hinnata, kas tema mälestus meile püha on.

 

Ta ootab mälestussammast oma hauale, mis ka tulevatele põlvedele teadustaks, mis ta meile on olnud.

Sellest järelhüüdes avaldub see kultuurisuhe, mida tähendab ühe inimese tööpanus, kui see on tehtud südamega.

 

Ka mälestussammas Lilli Suburgile on Vändra vanal kalmistul olemas!

Seejärel jalutan suvepealinnas taas mereranda mööda autovaba Supeluse tänavat, millel nüüd suvekuudel on kohvik kohvikus kinni, elav tänavamuusika ja lopsakate aedadega villade juurest kostab muusikute etteasteid,  – kuni jõuan Pärnu ühe sümbolini – vana mudaravilani rannas.  

Linnapea Oscar Alexander Brackmanni surma-aastal 1927 avati see uhke uus mudaravila, Supeluse kohvikute allee lõpus enne merd.

Merelained paistavad ees.
Ajalained taga.

Suvemõtetega Paradiisilinnas.

Maarja Pärl-Lõhmus

 

* Telekomöödiat “Siin me oleme!” (1978) saab vaadata veebist YouTube kanalilt: https://tinyurl.com/34vr44h8

 

Inimesed Pärnu muulil. Foto: Maarja Pärl-Lõhmus