Sirje Okas Ainso koos abikaasa Heino Ainsoga (keskel) New Yorgi Eesti Majas 18. septembril 2021.

 

Ettekanne New Yorgi Eesti Majas 18.09.2021 sündmusel “Hajali, aga koos”.

Käesoleva aasta sügis on olnud sündmusterohke – juubelitihe: 30 aastat Eesti taasiseseisvust täitus meil 20. augustil, ja nüüd, 4 nädalat hiljem, võime tähistada kolme Balti riigi liitumist maailma globaalseima rahvusvahelise organisatsiooniga – The United Nations / Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), mis toimus 17. septembril 1991.

Mu tänase ettekande fookus on teile tutvustada aastail 1966-1991 New Yorgis asunud noorema generatsiooni pagulusbaltlaste ühise valitsusvälise organisatsiooni (non-governmental org) BATUN’i 25 aastast võitlust ÜRO ees, Balti riikides iseseisvuse taastamise eesmärgiga. 

 

See teema, mis meile – sellest liikumisest osavõtjatele – nii südamelähedane on, ei ole eriti palju kajastunud tänapäeva Eesti ajalookirjanduses ja on tundmatu süzhee paljudele, nii “kodu” kui “välis”eestlastele.

 

Kuigi julgen väita, et mu aastal 2018 väljaantud raamat “The Story of BATUN” – BATUN’i lugu – seda on aidanud parandada.

 

Raamatu esmaesitlus toimus Stanfordi Ülikoolis, Kalifornias juunis 2018 a. ning olen raamatut esitlenud Balti riikide sajandi juubeliaastal kõigis kolmes pealinnas – Rahvusraamatukogudes Tallinnas ja Vilniuses, Okupatsioonimuuseumis Riias ning Andrei Sakharovi uurimiskeskuses Vytautas Magnus’e ülikooli juures Kaunases.

 

Raamat on saanud positiivset kriitikat ja tähelepanu kõigi kolme riigi meedias, nii Baltimail kui diasporaas ja mu enda sulest ilmus Postimehe 23. augusti 2019. a Balti keti erinumbris üleleheküljeline artikkel “Balti apell ÜRO-le”.

 

Viimasena – veel enne pandeemia algust – osalesin artikliga “Balti pagulaste apell ÜROle: BATUN’i tegevus” konverentsil “30 aastat MRP salaprotokollide tühistamisest” Tallinnas 2019. a. detsembris.

Aga nüüd asja juurde.

 

Eesti/Läti/Leedu pagulased läänes – ennesõjaaegsed diplomaadid ning Balti põgenike organisatsioonid – hakkasid kohe peale sõja lõppu agaralt tegutsema, et maailma tähelepanu tõmmata MRP tagajärjena Balti riikides kestvale ebseadusliku okupatsioonile.

 

Sellega alustati juba esimese ÜRO täiskogu istungi ajal 1946. a. Londonis, esitades memorandumeid ja muid dokumente ÜRO peasekretärile, julgeolekunõukogule ning assamblee presidentidele.

 

Oli ju ÜRO loodud sõjaeelse Rahvasteliidu asemel, et diplomaatilisel teel rahvusvahelisi tülikusimusi lahendada.

 

Probleemiks oli aga Nõukogude Liidu (üks neljast Teise maailmasõja võitja suurriikidest ning Julgeolekunõukogu alaline liige) absoluutne vetoõigus.

 

Ning seda õigust oskas ta väga osavalt ja julmalt kasutada.

 

Olid ju Balti riigid “vabatahtlikult” liitunud NL-ga ja seega igasugu pagulaste pretensioonid ebalegaalse okupatsiooni teemal olid välistatud.

 

Balti riikide küsimus loeti NL siseasjaks. Ja nii need püüded soikusid 1960. algaastail.

Aastad möödusid ning osaliselt juba vabas maailmas üleskasvanud aktiivne baltlaste noorem generatsioon otsustas “Balti riikide küsimuse” rahvusvahelisel tasemel taas üles tõsta, agressiivsemalt ja laiemal foorumil, avalikustada probleem kõigi ÜRO liikmesriikide juhtkondade ees ning paluda abi selle lahendamiseks.

1965. a. novembris korraldati New Yorgis suur, laialdaselt reklameeritud üritus, Baltic Freedom Rally, protestiks 25-aastase nõukogude okupatsiooni vastu.

 

See oli tol ajal suurim pagulas-baltlaste ettevõtmine me ühise eesmärgi nimel.

 

Ürituse idee algataja oli Leedu Iseseisvuse Taastamise Komitee ja sellega ühinesid nii eesti kui läti aktivistid.

 

7. novembri The New York Times avaldas üleleheküljelise baltlaste manifesti, suunatud “ÜRO südametunnistusele” – The Baltic Question: An Appeal to the Conscience of the United Nations.

 

Allakirjutanute hulgas oli prominentseid USA poliitikuid ning väljapaistvaid avaliku elu tegelasi.

 

Selles kinnitati selgelt, et Balti riikides kestev okupatsioon ei ole NL sisepoliitiline küsimus, vaid pealesurutud olukord, ning baltlased – nii paguluses kui okupeeritud kodumaadel – nõuavad iseseisvuse taastamist.

Nädal hiljem toimus kolmetunnine meeleavaldus NY Madison Square Garden’i hiigelareenil ligi 15 tuhande osavõtjaga ja NY linnapea Robert Wagner kuulutas 13. novembri Balti Riikide Enesemääramisõiguse Päevaks.

 

Selle lõppedes suundus rahvamass oma nõuete, lippude ja loosungitega ÜRO peakorteri ette, et edastada Peasekretäri büroole baltlaste manifest.

 

Aktsioon sai laialdast tähelepanu pressis, raadios ja TVs.

Järgnevatel nädalatel külastasid baltlaste delegatsioonid ÜRO liikmesriikide esindusi, et isiklikult eri maade diplomaatidega vestelda Balti okupatsiooni teemal, ning edastada apell taustadokumentidega.

 

Visiitide käigus ilmnes, et 25 aastat peale Teise maailmasõja lõppu paljud nooremad (isegi Euroopa) diplomaadid, eriti uuemate riikide esindajad, ei olnud enam teadlikudki endistest Balti vabariikidest. Eesti, Läti ja Leedu olid vajunud unustuse hõlma...

Kolm kuud hiljem, 13. veebruaril 1966, sündis formaalne valitsusväline organisatsioon BATUN – Baltic Appeal to the United Nations, et jätkata tööd ÜRO erinevail foorumeil, Baltimaade enesemääramisõiguse taastamise teemal.

 

Me olime kasvanud välismaal, põgenikena.

 

Kord taas tagasi jõuda oma vabale kodumaale oli meie ja me vanemate suurim unistus.

BATUNi liikmeskond koosnes vabatahtlikest, idealistlikult meelestatud, suhteliselt väikesest, kuid globaalsest grupist “välisbaltlastest”, kes panustasid oma energia, vaba aja ning resurssid oma kodumaal iseseisvuse taastamise heaks.

 

BATUNi büroo asus New Yorgis – alul läti katoliku kiriku ruumides, hiljem nende Daugavas Vanagi (Daugava kotkad) ruumes Bronxi linnaosas.

Peale esimesi tutvustavaid visiite ÜRO liikmesriikide esindustesse, kus paluti Balti küsimus üles tõsta ÜRO Peaassambleel ja dekoloniseerimise erikomitees, jätkas BATUN järjekindlalt sama nõudega kampaaniat, tuginedes 1960. a. vastuvõetud ÜRO deklaratsioonile, mille põhjal mitmed suurriikide kolooniad olid saavutanud iseseisvuse.

 

Sel liinil muidugi edu ei saavutatud – NL veto välistas selle.

 

Baltlaste pingutused pälvisid sellegipoolest paljude riikide poolehoiu ning meie riikide saatus sai laialdaselt teatavaks maailma tipp-diplomaatide peres.

1968. aastal – Balti riikide iseseisvuse 50. aastapäeval – viis BATUN läbi laiahaardelise ülemaailmse kampaania: eksiilbaltlased ja nende sõbrad, tuntud isikud ning organisatsioonid saatsid riigipeadele massiliselt kirju palvega, et nende riikide delegatsioonid toetaksid Balti küsimuse päevakorda võtmist rahvusvahelisel areenil.

 

Samal aastal toimunud NL  invasioon Tšehhoslovakkiasse õigustas ning toetas baltlaste argumente idanaabri võimu kurikasutamises. 

 

BATUN protesteeris Tšehhoslovakkia ründamise vastu ka ÜRO liikmesriikide ees, tõmmates paralleele Balti riikide vallutamisega 1940. ja 1944. aastal.

Kuna BATUN sai inkorporeeritud NY osariigis kui “mittetulundusühing”, ei tohtinud me ametlikult läbi viia avalikke miitinguid.

 

Seda tegi meie eest BATUNi organiseeritud noorte ad-hoc grupp Baltic Youth for Freedom (BYFF).

 

Nad viisid läbi vaimukaid protestidemonstratsioone, tänavateatrit, jne erinevatel teemadel – ajaloolistel tähtpäevadel Balti riikides ning ÜRO tegevuses.

 

Aga demonstreeriti ka solidaarsusest koos teiste etniliste rahvusgruppidega nagu mainisin, 1968. aastal NL rünnaku vastu Tšehhoslovakkias ja koos Namiibia noortega nõudes nende iseseisvust Lõuna-Afrikast; 1980. a. jälle NL invasiooni vastu Afganistanis, ikka motoga – kui tahame, et maailm meid toetab, aitame teisi ka meie…

BATUN võttis ette ka mitmeid ÜRO-väliseid projekte.

 

Üks, mida tahan siinjuures meenutada, oli 1967. a. läbi viidud nn Operation Goldfinger.

 

Teatati, et Suurbritannia peaminister Wilson ja NL premier Kosõgin olid kokku leppinud, et kasutavad Inglismaa panka depositeeritud Baltimaade kulda (mida venelased enda omaks kuulutasid) oma riikidevaheliste arvete õiendamiseks.

 

Baltlased läänes tõstsid kisa seda kuuldes.

 

BATUN organiseeris ülemaailmse protestiaktsiooni Briti saatkondade ja konsulaatide ees – samaaegselt 28 linnas (19 riigis) ning saatis välja tuhandeid protestikirju briti valitsusele, meediale ning ajakirjanikele.

 

Briti meedia kattis seda teemat ohtralt kogu kaheaastase konflikti jooksul.

 

Kuigi Balti kulda kasutati arvete õiendamiseks, püsis see teema nii kuumana, et peale iseseisvuse saavutamist tagastati kuld Balti riikidele.

1970. aastatel laiendas BATUN oma tegevust inimõiguste valdkonda, et selle teemaga leida ÜRO süsteemis rohkem tähelepanu.

 

BATUNi aktivistid hakkasid osalema iga-aastastel Inimõiguste Komisjoni istungeil Genfis, esitades andmeid Balti riikides toimuvate inimõiguste rikkumiste kohta.

 

Kasutasime selleks ÜRO poolt väljatöötatud protseduure ning rahvusvahelise organisatsiooni Amnesty International meetodeid.

70ndatel aastatel ei olnud veel kerge saada pädevat informatsiooni okupeeritud kodumailt.

 

Kui aga midagi saabus, edastasime selle koheselt ÜRO esindustele ja adressaatidele.

 

Tähtsamad neist olid:
- 1972 a. koostatud Apell ÜRO peasekretär K. Waldheim’ile nelja Eesti Demokraatliku Liikumise ning Rahvusliku Rinde liikme poolt, milles nõuti Eesti rahvale enesemääramisõiguse taastamist. Apelli algataja Sergei Soldatov ja teised autorid arreteeriti ja saadeti Siberisse. Soldatov sai vangist lahti BATUNI abiga, ja jõudis USAsse 1981.
- 23. augustil 1979. a. koostatud 45 Baltlase Apell adresseeritud NL, mõlema Saksamaa juhtkondadele, ÜRO peasekretärile ja kõikidele riigijuhtidele. (See apell sai Euroopas laialdase tähelepanu osaliseks ning aluseks jaanuaris 1983 Euroopa Parlamendi poolt vastuvõetud resolutsioonile toetada baltlaste nõudeid.)

Oma tihedate isiklike kontaktide ja kirjade najal olime endile ÜROs – New Yorgis ja Genfis – loonud häid ja kestvaid kontakte.

 

Balti riigid ei olnud enam tundmatu maailm, isegi mitte kaugete lõunamere saarte või uute Aafrika riikide jaoks.

 

BATUN teadvustas Balti riikide saatust kõikidele ÜRO liikmesriikidele, vaatamata nende suurusele või tähtsusele.  

BATUNi koostöö Balti riikide vabadusliikumiste juhtidega algas 1989. a kevadel.

 

Esimesena kohtusime New Yorgis Läti, siis Eesti Rahvarinde (RR),  Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), Leedu Sajudise ning Balti riikide Ülemnõukogu esindajatega.

 

Otsustati koos tegutseda ÜRO võimaluste raames.

 

Juulis osalesid kõigi kolme riigi  esindajad koos BATUNi delegaatidega visiitidel ÜRO esindustes.

Mäletan hästi külaskäiku Saksa Liitvabariigi saatkonda New Yorgis 1989. juuli algul koos Leedu Sajudise juhi Vytautas Landsbergisega.

 

Me palusime Saksamaa abi saavutamaks EL toetust Balti riikides iseseisvuse taastamiseks, millele nendepoolne MRP tühistamine legaalselt tee avaks.

 

Lääne-Saksa kõrge diplomaat oli väga teadlik MRP eelolevast 50. aastapäevast ning sellest mida neilt oodatakse.  

Usun, et otsene surve, mida me pooleteisttunnine visiit avaldas, lisas kinnitust, et aeg on küps tegudeks.

1. septembril 1989. tühistas Saksa Liitvabariik ametlikult kurikuulsa pakti koos salaprotokollidega.

 

Nõukogude Liit tegi seda sama aasta 24. detsembril. See oli de jure Balti riikides iseseisvuse taastamine.

1990. jaanuariks olime koos Baltimaade juhtivate poliitiliste liidritega – nende hulgas tulevased Eesti ja Leedu presidendid (Meri ja Landbergis) – külastanud peagu kõiki EL saatkondi New Yorgis, et neid mõjutada ühiselt toetama baltlaste püüdlusi.

1990. a. kohtus BATUNi juhatus New Yorgis pikemalt kolme Balti välisministriga – Meri, Jurkans, Saudargas – et edaspidist koostööd planeerida.

 

Otsustati sisse seada pidev telefoniside BATUNi bürooga Tallinnas ja Riias.

 

Minister Meri pani ette, et BATUN funktsioneeriks kolme Balti välisministeeriumi ja Balti Nõukogu mitteametliku saatkonnana ÜRO ees. Tegelikult see nii toimuski.

De facto iseseisvuse väljakuulutamine Balti riikides peale 1991. a. putsh’i Moskvas on ajalooline fakt.

 

Maailm oli lõpuks valmis tunnustama iseseisvaid Balti riike ning BATUN aitas saavutada nende kiirendatud vastuvõtu ÜROsse.

17. septembril olid Eesti, Läti ja Leedu seitsme iseseisva riigi hulgas, kes ametlikult võeti ÜRO liikmeks. (Teised neli olid Põhja- ja Lõuna-Korea’d, Marshall’i saared ja Micronesia).

 

Järgmisel õhtul – 18. septembril  -  korraldas BATUN piduliku vastuvõtu kolme värske ÜRO liikmesriigi auks Poola konsulaadi hoones, suursaadiku lahkel pakkumisel.

 

Kohal olid Balti riigijuhid, eksiildiplomaadid, Euroopa diplomaate, New Yorgi linnapea David Dinkins ja teisi isiksusi.

 

Meile oli see saavutus pikkade aastate unistuste täitumine – ajalooline moment, mida kõigi meeltega nautisime.

 

Kaheksa BATUN’i juhatuse liiget kutsuti oma riigi välisteenistusse ja hakkasid järgmistel päevadel tegutsema ÜRO ametlike delegaatidena.

25 aastat oli BATUN nn. “Balti hääl” ÜROs, hoides sel moel elus meie riikide staatuse küsimuse kõrgel rahvusvahelisel tasemel – seal kus keegi teine seda ei teinud.

 

See oli meie – BATUN’i aktivistide – panus  Eesti-Läti-Leedu ühisele vabadusvõitlusele ning de jure iseseisvuse taastamisele.