Ain Anger tegi ajalugu ja astus esimese eestlasena üles New Yorgi Metropolitan Opera lavalaudadel, lauldes ooperimaja hooaega alustavas Modest Mussorgski ooperis „Boriss Godunov” Pimeni rolli.

Eesti Päevalehe ajakirjanik Raimo Poom intervjueeris lauljat New Yorgis esietenduse eel. Avaldame intervjuust katkendeid.

 

Ain Anger: Töö lavastaja Stephen Wadsworthiga oli loomulikult omamoodi huvitav.

 

Esimeses lavastuse proovis ütles ta, et nägi Metropolitan Operas „Boriss Godunovi” lavastust 1970-ndatel või 1960-ndate lõpul.

 

Minu stseen olevat tundunud pime, igav ja lõputu vaev.

 

Pärast seda stseeni tõusnud Meti saalis püsti sada inimest ja läinud lihtsalt ära. Hea algus jutule.

 

Mõtlesin, kas mina või meie koostöö suudavad sellest paremat välja võluda.

 

Liiatigi on tegu vene ooperiga, siin Ameerikas puudub sellega võib-olla ka kultuuriline ja hingeline side – kuidas siis seda teha?

 

Aga lavastajal oli mulle väga meeldiv ja vastuvõetav idee.

 

Kui tavaliselt on kloostristseen väikeses pimedas ruumis, kus annab valgust ainult küünal, siis tema läks kontrasti peale – teha väike ruum väga heledaks. See ruum on väga esile toodud.

Samuti on selles stseenis Grigori, David Butt Philipi esituses.

 

Ta on väga hea partner, sest oleme temaga teinud juba kaks produktsiooni.

 

Jälle asi, mis toimib, sest usaldad partnerit. Ma tean, et ta on olemas. Üksteise taju, partnerlus ja usaldus on laval väga tähtis.

 

Sul on lavastuses Pimeni roll, mis ei ole ooperi peaosa. Mis osa see on?

See on väga tähtis osa. Ilma Pimenita Boriss ei sureks, ütleme niipidi.

Pimen on kroonik, kes omamoodi lükkab sündmused käima.

 

Ta paneb Borissi sooritatud kuriteo kirja, mis tähendab, et see pole enam asi, mis käib lihtsalt suust suhu ringi.

 

Ka tänapäeval, kui internetis kirjutatakse, et oled midagi teinud, järgneb üldine hukkamõist ja pole enam üldse pääsu.

 

Olgu tegemist laimu või muuga, sealt on raske välja tulla.

 

Samamoodi tollel ajal. Pimen on kroonik, munk ja samal ajal omamoodi kohtumõistja, kes paneb asju paberile kirja.

Ajalooliselt on aga asi selline, et esimene kroonika, kust Mussorgski selle idee võttis, kirjutati sada aastat hiljem.

 

Ja mina ei usu mingil juhul, et siis oli veel tunnistajaid, et see kroonika saanuks tõde kajastada.

 

Tõenäoliselt Boriss Godunov ise ei tapnud tsareevitšit, et troonile pääseda, ning see oli suust suhu kandunud legend.

 

Tänapäeval on natuke samamoodi: lase jutt käima ja see läheb.

Need on minu enda mõtted, sest olen teinud kaasa vähemalt üheksas „Boriss Godunovi” lavastuses ja iga kord mõtlen taas läbi, mis ja kuidas. Vaatan uue pilguga.

 

Aga tükis mängime ikka seda lugu, mille Mussorgski on kirja pannud ja mis on lavastaja idee.

Lavastust dirigeerib Sebastian Weigle Saksamaalt, kes on nagu sinagi tuntud just Wagneri eksperdina. Kas ta on sulle juba varasemast tuttav?

Me tunneme üksteist väga hästi. Ooperimaailm on väga väike ja oleme nii Frankfurdis kui ka Viinis temaga koostööd teinud.

 

Tema puhul on see hea asi, et ta on küll sakslane, kuid räägib vene keelt ja saab sellest aru – seega teab, millest on jutt.

René Papega tegime koos Viinis „Don Carlost”. Wagnerit tegime koos Madridis.

Väga palju olen teinud koostööd Maxim Pasteriga, kellel siin on Šuiski osa ja kes laulab muidu Moskva Suures Teatris.

 

Ma olen neli või viis korda temaga „Boriss Godunovi” koos teinud.

Selle juures oli huvitav vaadata poliitilist olukorda. Teeme siin vene ooperit.

 

Aga Venemaa lauljaid on Moskvast siia päris raske saada.

 

Üks laulja jäigi tulemata ja kolmas ei saanud viisat. Maxim Paster, kuigi ta elas Moskvas ja tal oli Vene kodakondsus, on sündinud Ukrainas.

 

Selleks et siia tulla, läks ta Ukrainasse, vahetas oma kodakondsuse Ukraina oma vastu, et viisa saada.

 

Probleem on selles, et Moskvas on USA saatkond kinni. Tahame küll kultuurivahetust, aga maailm on poliitiliselt hulluks läinud. Vaene laulja, miks tema kannatab?

Kas ma saan õigesti aru, et oma osa kõrval on osatäitjatel olnud vaja ette valmistada igaks juhuks ka varuroll ja sinul peaosa ehk Boriss Godunovi roll?

Jah, kui juhtub midagi, et keegi helistab hommikul, et hääl on ära või juhtus midagi, siis mida me teeme?

 

Siis ei saa ju võtta kedagi tänavalt, minna tööbörsile vaatama. Kõigil on olemas dublant. On maju, kus on see lausa kolmekordselt kaetud.

Jah, päev enne etendust laulan Borissi osa korraks läbi.

 

Ega ma ei tahtnud seda teha, tavaliselt on ju etenduseeelne päev vaba. Aga nii on. Kui tõesti midagi juhtub, siis parem on minna lavale nii, et oled kindel.

 

Täna olen ma selleks juba valmis, olen Borissi laulnud. Ma võin sellest tükist laulda koori, Borissi, Pimenit, Varlaami – tunnen seda tükki päris hästi.

 

Anger ajab New Yorgis ka Saaremaa kontserdimaja asja

Anger lisas, et plaanib New Yorgis olekut kasutada ka sidemete loomiseks, et Saaremaale kerkiks seal sündinud, kuid Ameerikas kuulsaks saanud arhitekti Louis Kahni nimeline kontserdimaja.

„15. oktoobril tähistatakse siin Louis Kahni 120. sünniaastapäeva. Kui temast rääkida, siis miks mitte saada kokku ka tema pojaga.

 

Ehk õnnestub mul rääkida Louis Kahni Saaremaa kontserdimajast,” märkis Ain Anger. Selline mõte oli vahetult enne Angeri New Yorki tulemist Saaremaal väikses töögrupis üles võetud.

„Mõte on selles, et Saaremaal puudub kontserdisaal, kus oleks normaalne akustika,” selgitas ta.

 

Anger lisas, et juba arutletakse maja suuruse, võimalike toetajate ja rahastuse üle. „Idee on selles, et poleks ainult suvised Saaremaa ooperipäevad, kui pannakse nädalaks telk püsti, ja siis on need taas läinud ning plats tühi.

 

Et aasta ringi oleks koht, kus saaks teha kontserte ja etendusi, et muuta Saaremaa populaarsemaks.

 

Et Saaremaal elades ei peaks minema Tallinna kultuuri järele. Seal on loodus olemas ja kõik olemas, kuid just kultuurist jääb väheke puudu.

 

Et tuua kultuuri sinna ja ka seal luua,” rääkis ta ja viitas kasvõi äsja saarel loodud kammerorkestrile, kel võiks olla tegutsemiseks oma koht.

Terve intervjuu EPL’s: https://tinyurl.com/34v2sk59