Milvi Vahtra, TalTech Raamatukogu bibliograaf

 

Alexander Nikolai von Glehn.  Foto: G. Oskar

 

Alexander Nikolai von Glehn sündis 16. juulil 1841 Eestis Jälgimäe mõisas, suri 7. septembril 1923 Brasiilias. Ta oli Jälgimäe mõisa omanik, Nõmme rajaja, Glehnide suguvõsa käilakuju. Tänavu suvel möödus tema sünnist 180 aastat.

 

 

Nooruspõlv

Nikolai noorusaeg möödus Tallinna lähedal Jälgimäe mõisas, mille ostis 1821. aastal tema vanaisa Peter von Glehn (1761-1846) umbes 35 000 hõberubla eest.

 

Mõisat ta ise pidama ei hakanud, vaid andis selle üle vanemale pojale Peterile (1796-1843).

 

Peteri vanemast pojast, ka Peterist (1835-1876) sai rahvusvaheliselt tuntud botaanik.

 

Mõisa päris vanuselt teine poeg, 1841. aastal sündinud Nikolai, kes maksis 1866. aastal oma vennale ja kolmele õele välja nende pärandiosa, kokku 50 000 rubla hõbedas.

Nikolai lapsepõlv polnud kerge, ta kaotas kaheaastaselt isa.

 

Pere ja mõisa eest hoolitses esialgu tema ema.

 

Nikolai haridustee algas Tallinna Toomkoolis.

 

Pärast Tartu Ülikoolis majandusteaduse ning Saksamaa ülikoolides meditsiini, filosoofia ja arhitektuuri õppimist täiendas Nikolai end oma hobide – aianduse, puunikerduse ja poeesia alal.

 

Õpingute lõppedes pöördus ta tagasi Nõmmele, kuhu plaanis rajada oma kodu.

 

Von Glehn ja Nõmme

Jättes Jälgimäe mõisa poeg Manfredile, kolis von Glehn Harku mõisnikult vahetuskaubana saadud paika Nõmmel Mustamäe serval, mis oli teda inspireerima hakanud.

 

Algselt valmis Šveitsi stiilis maja, edaspidi plaanis ta sinna ehitada keskaegses stiilis kivilossi.

Ta otsustas panna maa teenima.

 

Pärast Nõmme metsa läbiva ja Glehnide valdustest mööduva raudtee avamist 1870. aastal mõistis Nikolai von Glehn, millist kasu see toob ja hakkas innustunult rajama suvituskohta „seitsmendal verstal“ (peatuse kaugus Tallinnast, 1874. aastast Nõmme).

 

Oktoobris 1873 andis ta raudteepeatuse lähedal välja esimese suvilakrundi.

 

Legendi järgi öelnud ta seejuures: "Seie saagu lenn".

 

Ja siia linn saigi – püstitati alevieluks vajalikke tööstushooneid: valukuur-metallitöökoda, mööbli-, seebi-, liimi-, vorsti- ja köievabrik, ka postkontor.

 

Algas tänavate korrapärane planeerimine ja nendele nimede andmine.

1908. aastal asutatud Nõmme Heakorra Seltsi töö suurimaks tulemiks jäi Nõmmele ametliku suvituskoha õiguste saamine 14. märtsil 1914 Riiginõukogus vastuvõetud seadusega, õigused kinnitas Nikolai II isiklikult.

 

Seadus võimaldas kehtestada suvitusmaksu kuni 1 rubla inimeselt.

 

Maks läks Nõmme politsei ülalpidamiseks ja heakorraks.

 

1917 sai Nõmme aleviõigused, 1926 linnaõigused ning 1940. aastal liideti Nõmme Tallinnaga.

 

 

Glehni loss ja park

Nikolai von Glehn ehitas praegusesse Glehni parki oma kavandite järgi lossi 10 aastat, see valmis 1. oktoobril 1886 ja sai nimeks Kõrgepea (Hohenhaupt).

 

Ta sisustas lossi omavalmistatud mööbliga, lossi siseseinad olid kaetud tema filosoofiliste mõtteteradega.

Sajandivahetuse paiku käis von Glehn Itaalias inspiratsiooni saamas.

 

Lossi sissepääsu ette ehitati väike kunstgrott, seejärel rajati lossi kõrvale kahe väikese basseiniga palmimaja.

 

Park ja palmimaja olid külastajatele avatud, värviliste klaasitükkidega kaunistatud raudkivist pitskatusega ehitis pakkus ennenägematut vaatepilti.

1896. aastal suri von Glehni abikaasa, tema viimseks puhkepaigaks sai mehe kavandatud matusepaik Mustamäe nõlva all, mis oli lossiakendest nähtav.

 

Künkal kõrgus valgest marmorist rist.

 

Von Glehn kujundas kraavide abil saared ja rajas tiigid, saartele istutati puid.

 

Hiljem maeti sinna ka poja Manfredi kaks last.

1902. aastal tekkis von Glehnil mõte püstitada parki purustatud raudkividest Kalevipoja kuju.

 

Skulptuur Kalevipoeg Glehni pargis. Foto: Viivi Ahonen, 2002.

 

Nuiale toetuva figuuri modelliks võttis Glehn iseenda ja suurendas kõiki mõõtmeid neli korda.

 

Sarvilise hiiglase kaheksameetrine kuju valmis aastal 1908.

 

Koos skulptuuriga „Lohe“ (rahvakeeli Krokodill) pidi moodustuma stseen, kus vägilase selja taga luurab koletis.

 

Kohalikud elanikud hakkasid hiiglase kuju kutsuma Glehni kuradiks.

 

Sellest nördinud Glehn laskis kuju ette paigaldada kivi kirjaga: „Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kutsuvad kuradiks mind!".

1910. aastal hakkas von Glehn lossi lähedale künkale vaatetorni ehitama.

 

Plaanitud oli see 43 meetri kõrguseks, kuid alus oli liiga väike ja torni kõrguseks jäi vaid 25 meetrit (75 meetrit kõrgemal kui merepind, praegune Tallinna Tähetorn).

 

Torni ehitus kestis aasta. Lahtisele platvormile torni tipus seadis ta meetrise pikksilma.

Esimene maailmasõda ja sellega kaasnenud saksavaenulikkus viisid selleni, et Glehni kahtlustati spioneerimises: teda süüdistati oma kõrgetelt objektidelt signaalide edastamises Saksa allveelaevadele.

 

Aastal 1915 müüriti vaatetorni ukseavad kinni ja Kalevipoja kuju õhiti.

 

Nõmme Heakorra Seltsi algatusel taastas skulptor Mati Karmin Glehni Kalevipoja kuju, pidulik taasavamine toimus 4. novembril 1990.

Esimene maailmasõja ajal otsustas Glehnide perekond Eestist lahkuda.

 

1918. aastal sõitsid nad algul Saksamaale, hiljem Brasiiliasse.

 

Pärast Glehnide lahkumist hakkas loss lagunema, 1960-ndateks oli see väga halvas seisundis: katus ja laed sisse kukkunud, paemüürid osaliselt varisenud ja murenenud, trepid ja müüride raidkivid ümbruskonna eraaedadesse laiali tassitud.

Lähedal paiknev Tallinna Tehnikaülikool (tollal Polütehniline Instituut) võttis lossi taastamise oma südameasjaks.

 

1965. aastal alustas TPI Akadeemiline Meeskoor taastamistöödega, lootes lossis saada koorile vajalikke klubiruume.

 

Taastamisidee autor oli koori bariton Toivo Ojaveski.

 

Glehni lossi taastamistöödel 2. oktoobril 1970.  Foto: TalTech Muuseumi Digiteek.

Sügisel 1965 tehti algust ettevalmistustöödega – mõõdistati varemed, valmisid uue hoone joonised (vanu polnud säilinud).

 

Lossi taastamine toimus suuresti tudengite entusiasmil, projekteerijad ja ehitajad olid ju omast käest võtta.

 

Projekti peainseneriks valiti 1966. aastal Rein Saun, peaarhitektiks Jüri Jaama ja peakonstruktoriks Ülo Tärno.

 

1967. aastast sai peainseneriks Udo Asmus.

 

Arvati, et valmis saadakse paari aastaga, tegelikult kulus lossi taastamiseks 11 aastat.

 

Glehni lossi välisvaade. Foto: Viivi Ahonen, 2007.

 

27. detsembril 1976 võttis riiklik komisjon lossi vastu hindega „väga hea“ ning 24. märtsil 1977 avas TPI rektor Boris Tamm pidulikult TPI Taidlejate Maja taastatud Glehni lossis.

 

Seega täitus tänavu 44 aastat renoveeritud lossi avamisest ja 135 aastat algse lossi valmimisest.

 

 

Nikolai von Glehni järeltulijad

Nikolai von Glehn suri Minas Geraisi osariigis Brasiilias 7. septembril 1923 ja on maetud Ouro Fino kalmistule.

 

Tema järeltulijaid elab üle maailma – Saksamaal, USAs, Brasiilias.

 

Von Glehni poja Manfredi tütar Luitgard von Glehn-Eberhard (1916-2009), elades Saksamaal, külastas Eestit 1985. aastal ning oli vaimustuses Tallinnast ja TPI Taidlejate Majast (Glehni lossist).

 

2002. aasta augustis külastasid Eestit plokkflöödimängija Adriana von Glehn ja tema abikaasa klavessiinimängija Alexander Pulyajev Saksamaalt, andes Glehni lossis kontserdi.

 

Kaasas olid ka Adriana Brasiilias elavad vanemad.

 

Brasiilias üles kasvanud Adriana on Glehnide 5. põlve järeltulija.

 

Adriana von Glehn pärast kontserti Glehni lossis oma vanematega 18. augustil 2002. Foto: TalTech Raamatukogu trükiste arhiivkogu.

 

Eestis käies lubas ta, et kui tal sünnib poeg, saab tema nimeks Nicolai.

 

Järgmisel Eesti külaskäigul 2006 oligi neil abikaasaga kaasas 2004. aastal sündinud väike Nicolai.

Ka teised suguvõsa liikmed on külastanud Nõmmet ja Glehni lossi – 2007 mais Brasiilias elavad Adriana õde Cristina von Glehn, tema tädi Mercedes Elisabeth von Glehn Santos ja tema abikaasa Alvaro Santos.

 

Mercedes Elisabeth on olnud Brasiilia presidendi nõunik ja töötanud Brasiilia konsulina Liverpoolis.

Septembris 2018 viibisid Eestis Glehni suguvõsa liikmed ja nende sõbrad, et pidada Glehni lossis pulmapidu.

 

Mercedes Elisabeth von Glehn Santos ütles Nõmme Rahu kirikus, et suguvõsa kokkutulek on perekonna jaoks tähenduslik, sest sada aastat tagasi lahkuti Eestist.

 

„Kuigi oleme sünnilt brasiillased, on Eestil meie südames kindel koht.“

Ta meenutas hoidjat Leena Rangist, kes Eestist kaasaläinuna rääkis Brasiilias lastega eesti keeles.

 

“Nõmme oli meie jaoks muinasjutumaa.

 

Siiani on mul meeles laulude meloodiad ja nende eestikeelsed sõnad, mida Leena meile õpetas,” meenutas ta.

Nikolai von Glehni 180. sünniaastapäeva tähistasid/tähistavad tänavu Tallinna Tehnikaülikooli Muuseum, Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu, Nõmme Linnaosavalitsus, Nõmme Muuseum ja Nõmme erinevad MTÜd mitmesuguste üritustega.

 

Virtuaalnäitust Nõmmest ja tema rajajast Nikolai von Glehnist saab vaadata: https://www.nommemuuseum.ee/

 

1. oktoobrist kuni 30. novembrini 2021 on Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu klaasgaleriis avatud näitus „Nikolai von Glehn 180. Glehni loss 135 / Nikolai von Glehn 180. Glehn Castle 135“.

 

Näituse kuraator on Milvi Vahtra, TalTech Raamatukogu bibliograaf, kes on ka antud artikli autor.