Holger Marjamaa. Foto: Facebook

 

"Teadsin väiksest peale, et New York on koht, kuhu tahan minna. Kõik jazzi isad ja emad on siin üritanud muusikukarjääri teha," ütleb aasta Jazzmuusik 2021, pianist Holger Marjamaa intervjuus Eesti Päevalehele.

25. augustil tunnustati Eesti Jazzliidu ja festivali Jazzkaar poolt Eesti silmapaistvamaid jazzmuusikuid.

 

Aasta jazzmuusik 2021 Holger Marjamaa on õppinud Eesti muusika- ja teatriakadeemias, Sibeliuse akadeemias Soomes ning mõned aastad tagasi tõi karjäär Holgeri New Yorki, kus ta asus õppima Manhattan School of Music konservatooriumi magistrantuuris.

Hetkel salvestab Holger Marjamaa New Yorgis plaati ning tulemas on ka kontserdid teiste tuntud muusikutega.

Holger Marjamaa: Põhiliselt tuuritan Grammyga pärjatud trompetisti Chris Bottiga.

 

Tiheda graafiku kõrvalt annan ka kontserte enda nime alt ning mängin teiste muusikute gruppides, näiteks Lee Ritenour'ga, Chad Lefkowitz-Brown’iga, Benny Benack III-ga jpt.

 

Novembri alguses lendame Türki, kus anname kaks kontserti, detsembri alguses Kanadasse ja siis mängime terve kuu New Yorgis, Blue Note jazziklubis.

 

Iga kuu on meil Chris Bottiga umbes 15 kontserti.

EPL: Oled palju aastaid elanud USA-s ja tunned sealset elu hästi. Kuidas näib sealne muusikaelu poolteist aastat pärast pandeemia algust? USA-s on kultuurielu olnud palju kauem suletud, kuidas on sealsed muusikud vastu pidanud ja end vormis hoidnud?

See aeg on loomulikult raske olnud ja paljud meist elanud säästudest ja toetustest.

 

USA-s on hetkel 99% kohtadest lahti.

 

Praegu on meil ära jäänud kolm kontserti ja just Covidi tõttu.

 

Loodan, et rohkem neid ära ei jää.

 

Arvan, et enamus muusikuid on saanud aega endale ja perele pühendada, kuna tuuritamise kõrvalt jääb väga vähe aega enda jaoks.

 

Nagu ka Eestis, eks me kõik oleme näljased, et saaksime lavale tagasi ja mängida publikule, mitte teha kontserte ainult neti teel.

Milline oli (kuigi ega muidugi veel saa minevikus rääkida) pandeemia mõju sulle? Kas aitas "endasse vaadata" või masendas?

Minu jaoks oli see aeg vajalik ja ootasin, et millal ma saan jälle pikki päevi klaveri/hammondi taga olla ja komponeerida.

 

Eks mingi hetk oli loomulikult isu tagasi lavale minna ja seda sünergiat kogeda muusikute ja publiku vahel.

 

Õnneks oli mul Eestis oma prooviruum, kus ma iga nädal sain lähedaste sõpradega pilli koos mängida ja see hoidis mind vaimselt elus.

Juulikuus rääkis dirigent Risto Joost EPL-i intervjuus loo sellest, et üks maailma juhtivaid barokktenoreid James Gilchrist, kes käis eelmisel aastal Haapsalu vanamuusikafestivalil, oli pandeemia tõttu sunnitud minema poeketti müüjaks... Kas ka džässiringkondades on taolisi asju pandeemia tulemusel ette tulnud?

 

Eks mõned muusikud jah proovisid teha midagi muud, et saada kogemust mingis muus vallas, teenida lisaraha, kuid see oli minu ringkonnas pigem lühiajaline – raske selles osas kõigi eest rääkida.

Kas publik on ka muutunud alates pandeemia algusest? Ollakse kinnisemad või vastupidi, eriti rõõmsad, et saab live's muusikat kuulata?

Ma olen kindel ja näinud, et inimesed on sama näljased minema kontserdile, kui muusikud esinema.

 

See puuris olemine ei saa ju kellelegi pikas perspektiivis hästi mõjuda.

 

See on ju nii oluline kogeda teiste inimeste emotsioone, emmata kedagi ja tunda ennast vabana.

Kunagises intervjuus LP-le mainisid, et juba viieaastaselt oli sul kindel veendumus, et sinust saab džässpianist. Kas võib olla, et just džässmuusikutel on muusika veregrupp selline, mis ega võimaldagi muud teha, sest soov on teha just džässmuusikat?

See on nii individuaalne. Igas valdkonnas on neid inimesi, kes tunnevad selle varakult ära, osad inimesed leiavad selle aga palju hiljem, mis on teistmoodi hea.

 

Läbi otsimise on neil võib-olla isegi rohkem kogemusi ja teadmisi muust maailmast.

 

Viieaastane ei tea, et ta tahab Wall Streetil töötada... Või äkki ma eksin?

 

Aga see kõik oleneb sellest, kus peres ja riigis sa sünnid, kes sind ümbritsevad ja mõjutavad.

 

Mul on vedanud, et armusin koheselt muusikasse.

 

Poleks mul olnud sellist pere, õpetajaid ja sõpru, siis ma ei kujuta ette, millises reaalsuses ma elaksin.

Kellega koos musitseerimine on sinu suurim unistus?

Oh, neid on mitmeid ning õnneks olen neist paljudega saanud juba ka koos mängida.

 

Aga siin on osa nimesid Kenny Garrett, Nicholas Payton, Kim Burrell, Karen Clark-Sheared, Melvin Crispell III, Snoop Dogg (tahaks loo temaga teha), Herbie Hancock (duo) jpt.

Kuidas oled hakkama saanud koduigatsusega?

Eks on raskemaid hetki ka.

 

Igatsen tohutult oma pere ja sõpru.

 

Elaksid nad vaid siin USA-s minuga, tunneksin endid palju paremini.

 

Olen õnnelik, et olen leidnud ka Ameerikas omad inimesed, kuid kodu jääb alati koduks.

Millised on su eesmärgid lähemas ja kaugemas perspektiivis? Oled varem öelnud, et ainult Eestis tegutsedes oleks oht mugavustsooni sattuda ja see muudaks õnnetuks. Kas USA, õpingud jm on andnud selliseid võimalusi areneda nagu ootasid?

Jah. See linn on mind muutnud täiskasvanuks (mitte, et ma seda tegelikult oleksin), olulisi õppetunde olen saanud kuhjaga.

 

Linn on näidanud, kuidas päris maailm pöörleb ja selgeks teinud, et Eestis on meil elu ikka väga hea.

 

Juba see, et meil on õhk puhas, tänavad ja hooned korras, tervisekindlustus tasuta jne.

 

Kui kellelgi Eestis on nuriseda, siis soovitan kolida aastaks nt Baltimore’i, Detroiti või New Yorki – usun, et Eestit hakatakse Eestit teises valguses nägema.

Minu eesmärgiks on enda soolokarjääri jooksma saada.

 

Teadsin väiksest peale, et New York on koht, kuhu ma tahan minna, kuna siin toimub meeletult palju kontserte ja kõik jazzi isad ja emad on siin elanud ja üritanud enda muusikukarjääri teha.

 

See linn juba ise karastab ning kaotab kõik illusioonid – toob maa peale tagasi.

 

Olen saanud siin täita enda unistusi ja loodan seda teha ka järgnevatel aastatel just siin.

 

New York on selline koht, et kui sul veab, siis saad endale tiivad ja lendad siit ära.

 

Ma ei kujuta ette, et ma siia linna elu lõpuni jääksin.

 

Olen pigem Tallinna poiss, kellele meeldib rohelus ja rahulikum ümbruskond, nt Nõmme.

 

New Yorgis päästab mind Astoria, Queens.

Hetkel olen lindistamas oma uut albumit, üritan saada ka plaadilepingu.

 

Sellest ma kahjuks ei saa veel täpsemalt rääkida.

 

Plaadil kuuleb minu enda loomingut jazz/funk/gospel võtmes, üks lugu on arranžeering ühest tuntust souliloost.

Kas New York on džässmuusikule maailma inspireerivaim linn?

Eks see oleneb inimtüübist.

 

Minu jaoks on see linn olnud väga inspireeriv, kui ka karm õpetaja.

 

Aga inimene harjub kõigega ja mul on hea meel kutsuda seda kohta enda koduks.

 

Saan öelda, et mõnede kukkumistega olen ma siiski liikumas ülesmäge.

 

6. detsembrist kuni 12. jaanuarini 2022 esineb Holger Marjamaa koos Chris Bottiga Blue Note Jazz Club’is

 

Blue Note Jazz Club
131 W. 3rd St
New York, NY 10012
https://www.bluenotejazz.com