Ühel neljapäevasel õhtul (8. oktoobril) oli New Yorgi Eesti Maja teise korruse saalis harukordne võimalus nautida tipptasemel muusikat – esinesid Eesti päritolu, aga põhiliselt Saksamaal resideeruv pianist Kristjan Randalu ja New Yorgi üks tunnustatuim jazzkitarrist Ben Monder.
Kuulajaid tuli aga seekord kohale ainult üheksa... Mis ei ole New Yorgi jazzi-kontsertide kohta küll isegi mitte midagi ebatavalist - paistab, et pakkumine ületab selles vallas nõudlust üsna sageli – ka suurimate nimede puhul ei või iial kindel olla, kui palju inimesi parajasti kohale juhtub tulema... Kahju küll, kuna muusika oli tõesti tasemel.

Kontsert kestis umbes tunni – ja esitamisele kuulus põhiliselt Kristjani helilooming, sealhulgas mõned kompositsioonid (Hinken, Stiller Beobachter) viimaselt plaadilt Desde Manhattan (Jazz'n'Arts 2009). Kristjani klaverimäng on intrigeeriv, kõlades samal ajal väga selgena – julged dissonantsid ja aktiivne rütmika pigem rõhutavad seda, et ilu ise on lihtne.

Randalu on aja jooksul kogunud palju ülivõrdeis hinnanguid mõlemal pool Atlandit - teda on võrreldud maailmakuulsate muusikutega nagu Chick Corea, McCoy Tyner ja Herbie Hancock – pole just pahad võrdlused ühele pianistile. Eesti Maja kontserdil oli huvitav üllatus kontserdi viimane lugu, töötlus eesti rahvaviisist “Igalühel oma pill”. Nõnda lihtne ja tuttav, eestilik viis selliste maailmatasemel muusikute kätes - mõjus suisa maagiliselt...
Idee koos mängida on Randalul ja Monderil tegelikult küpsenud juba eelmisest suvest, mil nad esinesid juhuslikult mitu korda samadel festivalidel Saksamaal - sattudes mõlemal korral oma bändidega esinema teineteise järel. Üks huvitav plaan on nüüd sellel duol tehtud ka tulevikuks – järgmisel sügisel ootab ees esinemine Viljandi Kitarrifestivalil (üsna uus, tänavu teist korda toimunud festival, mille eestvedajaks Eesti tuntumaid jazzkitarriste Ain Agan), kus tasemel Ameerika jazzkitarristid paistavad olevat vägagi oodatud – näiteks sel aastal oli peaesinejaks Paul Bollenback (kes astus üles eesti saksofonist Raul Söödi kvartetiga, kuhu kuulus veel Mihkel Mälgand kontrabassil, Jürmo Eespere klahvpillidel ja trummar Kaspars Grigalis Lätist).
New Yorgi Eesti Maja saal ise pole muusika jaoks just paha valik, ent selle asukoht ei paista keskmise New Yorgi jazzisõbra jaoks olevat kuigi atraktiivne - lähim metroopeatus on kontserdipaigast tunduvalt kaugemal kui enamuse populaarsete klubide puhul harjunud ollakse. Ning 34th St ja 2 Avenue piirkond ei ole jazzi jaoks nagunii just kuigi tavaline sihtpunkt. Ent eestlasi oleks võinud publiku hulgas rohkem olla – Randalu muusika on miski, mille üle eestlasena võiks suurt heameelt tunda. Olen siin New Yorgis muusikutega suheldes tema kohta palju head kuulnud – ta on võibolla ainuke eestlane, kes New Yorgis täiesti arvestatav ja tuntud jazzimängija on ning peale Arvo Pärdi eestlaste ja muusika suhtes häid assotsatsioone tekitab. Ent jah, peale minu ja Eesti Maja töötajate oli ainsaks eestlaseks kontserdipubliku hulgas Liisi Koikson, Eestis väga hästi tuntud ja armastatud noor laulja. Kahjuks paistab nii, et jazzi-kontserdite puhul on liigagi sageli põhiliseks publikuks mängijate sõbrad ja teised muusikud...
Ines Kuusik