Mari-Ann Heljas: Võsu rahvas ja tema lugu. Kirjastus Grenader 2009. 198 lk.
Eesti ajalugu ja eestlaste elulugusid on uuritud ja publitseeritud mitmel kombel. Suure töö on ära teinud koduloolased, kelle teeneks on paljude Eesti asulate ja nende elanike ajaloo valgustamine. Omapärane on Mari-Ann Heljase panus, kompositsiooni kohaselt sisemiseks otstarbeks, aga pakub suurt huvi ka välispidistele kasutajatele, kui nad võtavad vaevaks sellesse süveneda.
Sissejuhatuse kohaselt on see ühe Soome lahe äärse rannaküla arengulugu läbi sajandite. On väikeste kehvade maadega rannatalude lugu, mille lapsed tihti läksid maailma laiali. Põlisrahvusse on sulandunud soomlasi, ukrainlasi, venelasi, poolakaid, sakslasi ja üks lätlane. Otsustavalt mõjus Võsu saatusele 1940. aasta okupatsioon, mis tõi endaga kaasa repressioonid. Kommunismiohvreid on loetletud 77, kellest hukkusid 30. Nende hulka pole arvatud mehed, kes hukkusid rindel või tööpataljonides. Samuti mitte 1944. aasta põgenikud. Kes jäid, otsisid töökohad linnades, kuna nende vara oli natsionaliseeritud ja eraettevõtlus ning mereleminek keelatud. Natsionaliseeritud talumaad jagati suvilakruntideks linnainimestele, kellest ei saanud kohalikke elanikke. Sajandite jooksul väljakujunenud toimiv külakeskkond ja majanduselu oli hävitatud – mis annab end tunda tänaseni. On üks ilmekas näide paljudest.
Lühikesele ajaloolisele sissejuhatusele järgneb süstemaatiline ülevaade üksikute talude ajaloost ja nende omanike saatusest – lisaks ka mõisatööliste majadest. Käsitletakse Võsuga seotud asutusi, on juttu postiteenistusest, kooliharidusest ja merekoolist. Vaatluse all on ka Võsu suvituskohana. Viimased peatükid jutustavad murdelistest sündmustest, alates Esimesest maailmasõjast ja lõpetades okupatsioonide ning nende kurbade tulemustega, eriti 1941. ja 1949. aasta küüditamisega.
Pällo talu all loeme konstaabel Voldemar Varju pere kurvast saatusest. Ta ise hukkus juba 1941. aasta detsembris. Abikaasa ja neli last surid nälga ja kurnatusse. 1942. aasta kevadeni pidas ainult vastu poeg Peep. 5-aastasena sattus ta lastekodusse, kus toimus tema täielik venestamine. Kui tädi Vanda tema pärast sõda leidis, kui hakati Siberis orvuks jäänud Eesti lapsi tagasi tooma, oli ta vene poiss, kes hoidis tädist distantsi. Kodu äratundmine algas tal alles Pällo koduväravas. Temast sai aga tubli eestlane, kes pärast Eesti taasvabanemist on uurinud nii oma pere kui ka kogu eesti rahvaga toimepandud genotsiidikuritegusid (lk. 66-68). Peep Varju on elav näide eestluse elujõu tugevusest.
Rikkalikult illustreeritud teoses on talletatud palju üksikandmeid ja tohutult nimesid, nimede register oleks lisanud palju lehekülgi. Seepärast kaovad nimede padrikus mõned Võsuga seotud tähtsamad isikud, nagu näiteks kunstiajaloolane Villem Raam (lk. 93) ja Jüri Vilms (lk. 98-99). Temaga jagas teekonda Soome ja kurba saatust Kalaoja talus sündinud Aleksei Rünk. On ka mainitud rida nimekaid suvitajaid (lk.162).
Pagulusse läinud nimede hulgas torkas silma soomepoiss Paavo Loosberg Kanadas, kes oli 1993-1995 president Lennart Meri kantselei komandant (lk. 128). Kahjuks kasutatakse teoses põgenike kohta kõige tihedamini nõukogudeaja mõistet ”emigreerus”, just nagu oleksid nad lahkunud vabatahtlikult.
Teoses on nii tegijate kui ka kurjategijate nimed korralikult esitatud. Kahe silma vahele on jäänud aga need andmed, mida sisaldab Mart Aroldi ”Sortside saladused” VII osa: ”Virumaa kommunistid kutsetööl” (1999), mis puudub ka bibliograafia osas. See väljaanne sisaldab Palmse valla täitevkomitee esimehe Jüri Kaljuse 1942. aasta üsna pika aruande tegevusest sõja puhkemisel (lk. 112-120).  Heljase teoses on temast juttu eriti lk. 115, aga aruandest saaks lisa näiteks vallamaja ründamise ja põlemise kirjeldusele (lk. 180-182). Kaljuse kohaselt evakueerus ka tema pere.
Kahjuks puudub selles väärtuslikus väljaandes administratiivne ja topograafiline selgroog, Nimelt täpsemad andmed haldusliku kuulumise kohta ja vähemalt asula kaardiskits, kust oleks võimalik näha selle talude ja majade paiknemist.
Aeg läheb oma rada ja katab mälestusi. Seepärast on väga oluline neid koguda ja raiuda raamatusse. Siin on tehtud seda väga laiahaardeliselt, kild killu ja fakt fakti kõrvale. Selline panus väärib ülimat tunnustust.
Vello Helk