Tugeva keeleteadusliku vaistuga näitekirjaniku sulg liigub kergelt ja sujuvalt ühelt tasandilt teisele. Tavaline pealtvaataja seevastu tegeleb enne etendust peamiselt vaid väljakuulutatud lavastuse pealkirjas esineva mõistega, mis Uku Uusbergi uutmoodi näidendis näib vihjavat vahepealsele peatusele eluteel. Ent “peatus” tähendab ka peataolekut ehk segadust ning sõnas “vahe” varitsevad mõisted nagu terav ja lõikav. Kohtame siin ilmselt järelmodernistlikku, eriti lingvistilistest “erinewustest” – kui laenata tänapäeval moes olevat terminit – laetud maailma, milles askeldavad “Vahepeatuse” tegelased. 
MTÜ R.A.A.A.M.-i vahendusel New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel 25. ja 26. märtsil 2010 esinenud normaalsest “naisolevusest” ja kolmest elu mõtet otsivast veidrast mehest koosnev näiteseltskond uperpallitaski eriti uljalt keeleliselt. 
Luuletaja Jaan (Argo Aadli) kirjutas oma värsse ja rääkis kohati ilma täpitähtedeta: “Jata see jutt!-...koikide laupadel saravad kusimargid.”  Läbikukkunud sportlane Jaana (Indrek Ojari) sõi alfabeeti, näiteks suurte algustähtedega Pirni ja Ploomi ning jõi Portveini.  “Laast, aga mitte liist”, endine kunstnik Jaanus (Alo Kõrve) hööveldas liistudest laaste. 
Juhuslikult meeste majja sattunud joogivett küsiva tütarlapse (Sandra Üksküla) nimi Maria, milles peitub nii Maarja Magdaleena kui ka Neitsi Maarja, näis teises vaatuses haakuvat Jaani jutuga gruusia keelt rääkivast meremehest Jeesusest, aga peatselt ilmnes, et viimane otsis tegelikult vaid “head ja odavat naisterahvast”.  See viib meid tagasi esimeses vaatuses mainitud eestlastest “spordirahva” juurde, kes aga, olles vahepeal irdunud oma kultuurist, oli nüüd muutunud “abordirahvaks”.          
Autori režiikepi all näitlesid Tallinna Linnateatrist pärit mehed suurepärase sisseelamisega.  Ent kunagisele Ants Lauteri lavalisele kreedole, mille moodustasid tuju, tempo ja diktsioon, sekundeerisid seekord praegusaegsema dramaturgilise usutunnistusena välja pakutud mõisted taotlus, tunglus ja taju. Nagu paljud sulemehed, taotles Jaan luua uut kirjanduslikku stiili, aga “saravad kusimargid” sündisid ilmselt surnutena. Endise sportlase Jaana tähestiku söömine ja taiduriks tahtnud saada Jaanuse hööveldamine moodustasid omakorda paanilise tunglemise tänapäeval üha enam maad võtval “rottide võidujooksu” tehnoloogiast läbi imbunud robotlikul tühermaal. 
Pole siis ime, et klaverit mängiv (Scott Joplini ragtime) ja “vastu võetud” ning “sisse saanud” Maria, olles tajunud keelelist, kehalist ja kunstilist Õhtumaa allakäiku, lahkus lavalt, kuhu jäid Uku Uusbergi mikromaailma kolmainsuse moodustanud veidrad mehed.  Vähemalt nii tundus see “tõlgenduste võlumaailma” sattunud siinkirjutajale.
Mardi Valgemäe