Aasta tagasi ilmunud Jan Beltráni esikromaan „La mala vida ehk neetud elu“ tekitas Eesti kirjandusmaastikul omajagu elevust ning selle nimetamine Betti Alveri debüüdipreemia nominentide hulka ei üllatanud mind. Olin samuti kindel, et peatselt on oodata autorilt uut teost.
Seega rõõmustasin, kui sain Hispaanias elava eesti kirjaniku värske romaani „Nora“, mis hiljuti Eesti raamatukauplustesse jõudis, ka oma lauale. Ma ei pidanud  pettuma. Betráni verivärske romaan on veelgi parem. See on lugu tahtmatult elu hammasrataste vahele jäänud sümpaatsest naisest, mis õhkub inimlikkust ja soojust. Norat lihtsalt ei või olla armastamata.
Põnev, emotsionaalne, elegantne, julm
Muidugi on maailma ilukirjanduses ilmunud varemgi mitmeid romaane, päevikuid ja muud proosat, mille süžeeks on laias laastus prostitutsioon. Mõelgem kasvõi Belle Watlingi peale Margaret Michelli igihaljas romaanis “Tuulest viidud” või John Steinbecki “Hommiku poolt Eedenit” Kate Traski – mõlemad teosed räägivad oma keha müüvatest naistest, kuid demonstreerivad samaaegselt kui erinevad on lõbunaiste saatused ja motiivid. Ka Jan Beltráni „Nora“ ei ole tavaline lugu prostituudist, vaid eelkõige lugu naisest, kelle “langemine” sai alguse katoliikliku ühiskonna topeltmoraalist, kus küll armastuse vili, laps, on teretulnud, kuid selle ilmaletooja, naine, on kohustatud alluma jäikadele reeglitele, mille “sünnitajateks” on mehed. Sotsiaalsete probleemide ja naiste rolli esiletoomine ühiskonnas, kus mõistetakse küll avalikult hukka seksiteenuste pakkujad, kuid mitte neid, kes bordelle külastavad, peitub Jan Beltáni romaani väärtus. Eestiski on mitmed naisõiguslased tõstnud häält nende kaitseks, kes on käinud “vabast tahtest” kergema vastupanu teed ja hakanud teenima elatist oma keha müümisega. Feministid on aga sealjuures unustanud, et ühiskond ei paku neile “langenuile” tihtipeale alternatiive. Saksamaalgi leidub enda keha müüvaid tudengeid, kes on sunnitud teenima prostitutsiooniga raha ülikoolihariduse saamiseks. Just ühiskonna nõrgad struktuurid ja poliitika suutmatus pakkuda koolituse saamiseks ja elatise teenimiseks valikuvõimalusi, viivad naised tihtipeale punaste laternate tänavale. Nii juhtus ka Noraga. Hispaanlanna saatus on aga tema teiste saatusekaaslaste sünonüümiks.
Romaani nimitegelane on Sevillas üles kasvanud Nora-nimeline tüdruk, kellest hiljem saab prostituut Barcelona bordellides. Noore neiu mässulist meelt aimab juba romaani esimeses veerandis ja ühtse niidina läbib kogu teost naise võitlus oma teise minaga (lk. 148: Ta ei olnud enam see Nora, vaid /... / kõva südamega hoor). Süütu lapsepõlvearmastuse lahkudes, millega seoses autor viitab Baudelaire loomingule, armub veel teismeline hispaanlanna temast tunduvalt vanemasse araablasesse, tuues ohvriks nii oma süütuse kui lõpuks ka vabaduse - elajaliku ja range isa nõudel saadetakse Nora kloostrisse, et päästa tütre ja perekonna au. Tänu ühele nunnale pääseb noor ema koos äsjasündinud lapsega kloostrist öö varjus põgema, kuid sealt saab alguse Nora ärajooksmine oma mineviku, kuid ka tuleviku eest. Viimase eest küll kaudses tähenduses, sest prostituudi amet, millega Nora Barcelonasse jõudes leiba teenib, osutub ennekõike võitluseks iseenda loomusega.
Vabatahlik pühendumine prostitutsioonile – see tundub Norale olevat kerge raha teenimise viis (lk. 159: „Ja kui tahad tõde kuulda, siis see on võrdlemisi lihtne töö“),  maksab ühel päeval talle aga valusamini kätte kui naine oskas ette arvata.
Jan Beltrán on elanud Hispaanias mitmeid aastaid. Seetõttu tunneb ta suurepäraselt sealset ajalugu ja ühiskonnastruktuure. Autor on osanud adekvaatselt hinnata ning esile tuua Ibeeria poolsaare riigi ühiskondlikku ja poliitilist olukorda, mida on põiminud osavalt oma belletristikasse. See lisab, nagu kirjaniku meeldiv jutustamiskeelgi Beltráni romaane lugedes naudingut. Pole kahtlustki, et tegemist on klassikalises mõttes väärt kirjavaraga.
Kirjanik ei ei luba endale peategelase hukkamõistmist, kuid ta ei kiida Nora tegutsemisviisi ka heaks. Ta hoidub oma arvamuse avaldamisest ja toob loo lugejani nii, nagu prototüübid on selle talle jutustanud. Autor ei ole samuti  isekas ega kõiketeadja, vaid samasugune otsija ja leidja nagu tema tegelasedki.
Beltrán on tähelepanelik ja tundlik jälgija, pealiskaudsus on talle võõras. Kirjanik on suutnud näha oma tegelaste sisemusse. Lugeja leiab raamatus suurepärastele kirjeldustele lisaks mitmeid erakordselt põnevaid tegelasi, kellega kohtumine annavad lugejale kaasaelamiseks ja -mõtlemiseks suurepärase võimaluse.
Aino Siebert