Lääneranniku Eesti Päevade 30. juubeli aastapäeva puhul on ajakohane tutvustada ülevaatlikult ka Lääneranniku Eesti Päevade tekkimist ja selle arengut möödunud 58 aasta jooksul koos mõningate andmetega ka osavõtust ja juhtkonnast.

Ülevaate teises osas pakume ülevaatliku kokkuvõtte ka läänekalda eestlaspere katuseorganisatsiooni – Eesti Organisat-sioonide Liit Läänerannikul (EOLL) loomise ja tegevuse kohta.

 

Asjaolu, et lääneranniku eestlaste keskused on üksteisest eraldatud suurte vahemaadega, oli raskendavaks, kuid kahtlemata ka tõukeandvaks teguriks Lääneranniku Eesti Päevade tekkeloos. Kaasmaalaste koondumine eesti seltside, koguduste, võitlejate ühingute, jne. ümber oli pannud küll aluse organiseeritud rahvuslikule tegevusele läänerannikul, kuid ulatuslikuma rahvustöö huvides ei suudetud palju korda saata eestlaste vähesuse tõttu sadade miilidega üksteisest lahutatud keskustes. Midagi tuli ette võtta – ja nii küpseski idee üleläänerannikuliste kokkutulekute korraldamiseks.

Selleks vajalikud eeldused loodi Los Angeles’i teatri- ja sportlaspere teistkordsel külaskäigul San Francicosse 25. oktoobril, 1952. aastal, mil LA orkestrijuht Eerik Laid ja näitejuht Eduard Kikas tõstatasid mõtte korraldada Kalifornia eestlaste suvepäevad. Selle tulemusena tegi L.A. Eesti Selts ametlikus korras ettepaneku S.F. Eesti Seltsile alustatud mõtte läbiviimiseks. S.F. Eesti Seltsi esimehe John Ostrat’i eestvedamisel sõitis viieliikmeline delegatsioon 1953. aasta märtsi algul Los Angelesse üksikasjalikemateks läbirääkimisteks.

Nõupidamisel laiendati kavatsetud kokkutuleku ulatust Oregoni ja Washingtoni eestlaste kaasatõmbamisega ning Kalifornia eestlaste suvepäeva asemel otsustati korraldada Lääneranniku Eestlaste Päevad. Asukohaks valiti San Francisco ja ajaks 1953. aasta kolmepäevane Labor Day nädalalõpp. 1955. aastal leidis ülelääne-rannikuline eestlaste kokkutulek kordamist Los Angeles’is ja 1957. aastal võidi Portlandis konstateerida, et Lääneranniku Eesti Päevad on kujunenud traditsiooniliseks suurürituseks. Edaspidiste aastatega liitusid selle ettevõtte korraldamiseks ka Vancouver’i, B.C. ja Seattle’i eestlaspered.

Idee eestlaste tihedamast koostööst Ameerika läänekaldal oli vast nii mõnegi eestlase mõttes juba 1952 aastal, mil Los Angeles’i ja San Francisco Eesti Seltsid tulid toime esimese keskustevahelise kohtumisega. Ametlikult aga tõstis selle küsimuse üles Arno Bender 10. mail 1954. a. mil ta viibis S.F. Eesti Seltsi juhatuse koosolekul. A. Bender rõhutas vajadust ühendada eestlasi läänerannikul, arendada keskustevahelist koos-tööd organiseeritud kujul ja anda lääneranniku eestlastele kindel positsioon ameerika eestlaskonnas. Ettepanekut kaaluti koosolekul mitmekülgselt ning otsustati mõtte realiseerimiseks kokku kutsuda Lääneranniku Eestlaste Konverents.

San Francisco Eesti Seltsi esimees John Ostrat’i poolt välja saadetud konverentsi kutsele järgnesid Los Angelese, Fresno, Portlandi ja San Francisco eesti organisatsioonide esindajad. Portlandi esindajaks oli Portlandi  Eesti Seltsi esimees, Helmuth Kalmann. Konverentsi raames toimunud esimesel koosolekul selgus, et Lääneranniku eesti organisatsioonid pooldasid Eesti Organisatsioonide Liidu asutamise mõtet. Liidu esialgset põhikirja volitati koostama Arno Bender – San Francisco’st, Helmuth Kalmann – Portland’ist ja Wal-ter Niilus – Los Angeles’ist.

Teisest koosolekust, 30. mail 1954. aastal, kujunes juba Eesti Organisatsioonide Liidu Läänerannikul (EOLL) asutamiskoosolek 18 esindaja osavõtuga, kus 8 organisatsiooni teatasid, et nad astuvad EOLLi liikmeks. Järgneva kolme kuu jooksul astusid EOLLi liikmeks veel 5 organisatsiooni, tõstes asutajaliikmete arvu 13-le.

EOLL põhikirja alusel roteerub Liidu juhatuse asukoht kahe aastase vahemikuga viie läänekalda keskuse vahel: Los Angeles, San Francisco, Portland, Seattle ja Vancouver, B.C.

Liidu juhatuse peaüles-andeks on Lääneranniku Eesti Päevade ettevalmistamine ja edukas läbiviimine, et nende kaudu tugevdada ja tutvustada eestluse ja eesti rahvuskultuuri püsivust ja elujõudu. Selle kõrval on EOLL olnud kaastegev läänekalda eesti spordi-sõprade koondamisel ja spordimängude korralda-misel, Eestit ja selle olukorda tutvustavate broshüüride ja lendlehtede valmistamisel kui ka eestlaste ülemaailmsetes ettevõtetes osalemises.

Möödunud 58 aasta jooksul on EOLL küllaltki edukalt täitnud temale asetatud ülesandeid ja jäänud tegutsema kui väliseestlaste vanim organisatsioon. Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul koosseisu kuulub 22 liikmesorganisatsiooni.

1989 a. inkorporeeriti EOLL kui mitte tulutaotlev rahvuskultuuriline organisatsioon Oregoni osariigis. Samuti loodi Liidu juurde erifondina “EOLL Rahvuslik Sihtkapital”, milline võimaldab protsendivaba laenu Lääneranniku Eesti Päevade eeltööde läbiviimiseks ja võimaliku puudujäägi katmiseks. Sihtkapitali laekumised toimuvad LEP-de ülejäägist Liidu kodukorras ettenähtud alusel. Sihtkapitali haldab Liidu Vanematekogust valitud kolmeliikmeline juhatus, keda abistab nõuandjana keskuste poolt valitud esindajad. Juhatuse ja nõukogu valimise kinnitab EOLL Üldkogu. Nende volitused kestavad neli aastat.

 

EOLL Rahvuslik Sihtkapital

Juhatus:

esimees Helmuth Kalmann  – Portland

Bruno Laan  – Los Angeles

Eino Moks  –  Seattle

Nõukogu:

Dr. Boris Auksman – Los Angeles

Heino Jõgis – San Francisco

Toomas Napa  – Seattle

Irene Olljum – Vancouer, B.C.

 

Portlandi Eestlaste Teated No. 8, August 2010.