Kõik neli Eesti suuremat ajalehte avaldasid pikad ja kiitvad arvustused Hellar Grabbi hiljuti ilmunud raamatule “Seitse retke isamaale”.

Ajalehes “Postimees” 26. juulil kirjutab tuntud kirjanduskriitik Rein Veidemann. Järgnevad katkendid tema arvustusest:

“Lugesin äsja ilmunud Grabbi raamatut ”Seitse retke isamaale” neelates. Elegantse asjalikkusega, leebe huumoriga ja eneseirooniaga tembitud kohtumised sünnimaaga avanevad lugejale filmilikus liikuvuses…. Grabbi isamaahuvi nakatab ka lugejat. Tema silmade läbi taasavastame Eesti ja eesti kultuuri 1960.-1990. aastatel…Retkedele annavad odüsseia varjundi mitmed poliitilise tagapõhjaga seikluslikud episoodid nagu kassi-hiire mäng KGB-ga ja VEKSA osav ärakasutamine… Grabbi retked dokumenteerivad tema teekonda kadunud või kadunuks vaikitud hingede juurde. Teda ennast võeti kodumaal vastu kui kadunud poega või ilmutust”.

“Maalehes” (15.VII 2010) kirjutab Kirjandusmuuseumi direktor, kirjandusteadlane Janika Kronberg pealkirja all “Kahe Eesti ühendaja mälestused”:

“Ratsionaalse ja täpse analüütikuna tuntud Hellar Grabbi mälestusteraamatust leiab üllatavaid emotsioone ja lüürilisi hetki. “Seitse retke isamaale” on ainulaadne raamat kogu Eesti kultuuriloo taustal… Jääb üle loota, et Grabbi tegevus Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamisel ja tema roll Eesti taasiseseisvumise ühe arhitektina leiab edaspidi lähemat valgustamist… Grabbi kasutas mitmesuguseid kontakte osavalt ära…. Tema komme kõrtsiteed jalutavalt juhututtavalt või võhivõõralt lauakaaslaselt huvitavat informatsiooni kätte saada on erakordne… Grabbi käigud ei piirdu vaid Tallinna ja Tartuga, tema jälgi jagub keelatud territooriumile Eesti sisemaal ja paaril korral Venemaalegi”.

Nädalalehe “Eesti Ekspress” kirjandustoimetaja Peeter Helme kirjutab pealkirjaga “Eesti NSV vaheda pilgu all” (12. VIII 2010):

“Need on tähelepanelikud pildid  (nõukogudeaegsest) Eestist…. ”Seitse retke isamaale” on nauditav lugemine. Autori terav pilk on tihti humoorikas, aga alati mõistev… USA kodanikust eestlasena oli tal vajalik topeltpositsioon, mis lubab tal vaadata oma kodumaad küll kõrvalt, kuid samas sügavuti. Kirjeldused kohtumistest kultuuriinimeste, sportlaste, ühiskonnategelaste, lihtsate töömeeste, EKP funktsionäridega ja julgeolekutöötajatega teevad raamatust tõelise varasalve.”

“Eesti Päevaleht” avaldas peaaegu lehekülge täitva arvustuse ajaloolase Toomas Karjahärmi sulest, mida refereerime edaspidi. (“Oku-peeritud kodumaa läbi Grabbi uudishimuliku silma”  13. VIII 2010)