Hiinas kestavad küll praegu korvpalli maailmameistrivõistlused, aga pole vist vale väita, et rohkem ootab spordimaailm siiski Katari pealinnas Dohas 27. septembril algavat kergejõustiku MMi. Oma suured ootused-lootused on kergeatleetide maailmameistrivõistlustel ka eestlastel ja seotud on need üheainsa sportlase, kulla või vähemalt medalipretendendi odaviskaja Magnus Kirdiga.

Kirt juhib endiselt 90.61ga maailma hooaja edetabelit, olles ainsana tänavu visanud üle 90 meetri (koguni kaks korda!). Augustikuu kippus Tõrva mehel küll minema mööda selliselt, et oda enam 90 meetri joone kanti ei maandunud, aga nagu selgus, oli tegemist targa treenimise ja hoo meelega maha võtmisega. Ning kergejõustiku Teemantliiga finaalvõistlusel Šveitsi linnas Zürichis põrutas Kirt jälle vägeva 89.13 ning edestas seni juhtinud Taiwani meest Chao-Tsun Chengi kaheksa sentimeetriga. Esikoha tasuks teenis Kirt 50 000 dollarit ja näitas MMi eel väga head võistlejanärvi. Teemantliiga võidu üle oli tal muidugi hea meel, aga üle ta seda ei tähtsustanud, öeldes, et olümpia, MMi ja Euroopa meistrivõistluste kullaga teemantliiga edu ei võrdleks.

Eesti kaks paremat tennisisti Anett Kontaveit (WTA 21.) ja Kaia Kanepi (WTA 82.) mängisid USA lahtistel meistrivõistlustel ehk tänavusel viimasel Grand Slam turniiril. Avaringis olid mõlemad võidukad. Kanepi alistas raskes mängus 5:7, 7:6, 6:3 sakslanna Tatjana Maria (WTA 79.), Kontaveit sai kergesti jagu hispaanlanna Sara Sorribes Tormost (WTA 83.) 6:1, 6:1.

Teises ringis võitles Kanepi Donna Vekiciga (WTA 23.) üsna võrdselt, kuid siiski kaotas 5:7, 3:6 ning pakkis kojulennuks reketid. Kontaveit nägi WTA 47. reketi Ajla Tomljanoviciga kurja vaeva, aga pigistas enam kui kahetunnises mängus siiski 4:6, 7:5, 6:2 võidu välja. Kolmandas ringis ootas Anetti maailma 12. reket šveitslanna Belinda Bencic, paraku jäi see matš ära, sest eestlanna pidi öösel tõusnud palaviku tõttu loobumiskaotusest teatama. Kahjuks lõppes sellega ka Kontaveidi ja venelanna Darja Kassatkina edu paarismängus, kus nad olid jõudnud 16 parema sekka.

Eesti mootorispordisõprade lähiaja huvitavaim sündmus toimub Türgis, kus sõidetakse autoralli 2019. aasta maailmameistrivõistluste 11. etapp. Favoriidi ja tabeliliidrina läheb sel kruusarallil starti ei keegi muu kui Toyota Yarisel kihutav Eesti rallipaar Ott Tänak ja Martin Järveoja.

Viimati Saksamaa rallil augusti lõpus näitas Tänak nagu eelmisel etapi Soomeski kiirust, millele rivaalidel polnud midagi vastu panna. Lisas sellele külma pea ja vigadeta sõidu ning kuna ka tehnika vastu pidas, vormistas ülekaaluka võidu. Muide, Saksamaa ralli võitis Tänak juba kolmandat aastat järjest. Tänavu sekundeerisid talle kenasti Toyota tiimikaaslased Kris Meeke ning Jari-Matti Latvala ning kolmikvõit tähendas, et Tänak suurendas punktivahet lähimate rivaalide Thierry Neuville’i (Hyundai) ning kuuekordse maailmameistri Sebastien Ogieriga (Citroen). 12. septembril algava Türgi ralli eel on Tänakul 205 punkti Neuville’i 172 ja Ogieri 165 vastu. Ühelt etapilt on võimalik võtta maksimaalselt 25+5 punkti, seega on Tänakul ühe võistluse jagu edu juba kätte võidetud. Aga hõisata esimese eestlasest ralliilmameistri üle on veel vara, sest lisaks Türgile on ees veel Walesi, Hispaania ja Austraalia etapid ning tehnikaspordis võib teadagi juhtuda mis iganes. Lootust on siiski kõvasti!

Üks lootus kipub viimasel ajal siiski tuhmuma, et mitte öelda kustuma. Jutt tuleb Eesti sõudmise kauasest lipulaevast meeste paarisaerulisest neljapaadist (kunagi kutsuti üht koosseisu koguni Pühaks Lehmaks), kes püüdis Austrias peetud maailmameistrivõistlustel pääset järgmisel aastal Jaapanis Tokyos toimuvale olümpiale. Ei õnnestunud.

Kaur Kuslap, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Kaspar Taimsoo, kel nelja peale ette näidata neli olümpiamedalit (neist Endreksonil hõbe ja pronks) ning enam kui veerandsada medalit maailma- ja Euroopa esivõistlustelt, hakkavad vist oma pika karjääri lõppvaatusse jõudma. Veel 2016 olid nad Rio de Janeiro olümpial ja 2017 maailmameistrivõistlustel pronksised, mullu jäid tühjade pihkudega.  Tänavune EM läks selgelt aia taha, rääkimata maailma karikavõistluste etappidest.

Nüüd Austrias oli nende peaeesmärk tulla esikaheksasse, mis andnuks olümpiapileti ning võimaluse rahulikult oma viimaseks suurvõistluseks valmistuda. Paraku algas MM  Eesti neljasele eelsõidu eelviimase kohaga. Vahesõidus küll korraks sähvatati, lõpetades teisena ning lunastades koha poolfinaalis ehk esitosinas. Kahjuks seal taas oma sõitu teha ei suudetud, finišit nähti viimastena. Veel oli võimalus olümpiale saada, selleks tuli olla B-finaali kahe esimese seas, ent loos andis eestlastele kõige vastutuulisema raja ja seegi lootus kustus üsna kiirelt. Kurb, aga üks õlekõrs siiski veel jääb – järgmisel kevadel mängitakse kogu maailma neljapaatide peale välja kaks viimast olümpiapiletit. Tulebki terve talv üksnes sellele kvalifikatsiooniregatile mõeldes end vormi ajada, teades, et kui kõik õnnestub, on vaja sügiseseks olümpiaks taas vormitipp leida. Kas kaamel mahub läbi nõelasilma? Müts maha teenekate sportlaste ees ja tänu tehtu eest, ehk õnnestub veel üks kord?

Enn Hallik