Täpsem oleks küll kirjutada mitmuses ehk „olümpiate“, sest praegu käib kvalifitseerumine nii tänavu Tokyos peetavale suveolümpiale kui 2022. aastal (loodetavasti ikka toimuvale) taliolümpiale.

 

Ja seda kõike jätkuva koroonapitsituse tingimustes.

 

Sõidud on komplitseeritud, treeninglaagrid ja võistlused peetakse pealtvaatajateta ning nakatumisvõimalusi vähendades nn mullides.

 

Niisugust pärssivat situatsiooni ei olnud ka külma sõja ja 1980. ning 1984. aastate olümpiaboikottide ajal, võrreldav on ehk vaid Teise maailmasõja tõttu seiskunud rahvusvaheline spordielu, mis jättis ära 1940. ja 1944. aasta suve- ning talimängud.

Aga alustame lähema ehk suveolümpia pääsmetest.

 

Närvesööv oli juba paarkümmend aastat maailma tipus püsiva, kuid vaid korra (Atlanta, 1996) olümpiale pääsenud Eesti epeenaiskonna tee kaheksa tänavu Tokyosse pääseja sekka.

 

Keerukas maailmajagude kvootide süsteem hoidis eestlannad sees-väljas piiril, kuni nüüd Venemaal Kaasanis maailma karikavõistluste etapil õnnestus Katrina Lehisel, Julia Beljajeval ja Erika Kirpul lähimaid rivaale edestada ning olümplase staatus teenida.

 

See tähendab, et võistkonnaturniiri kõrval saab kolm eestlannat osaleda ka individuaalturniiril.

 

Senisele tasemele tuginedes võib vehklejatelt loota olümpiamedalit.

Eesti olümpiakiirlaskja Peeter Olesk käis Indias MK-etapil ja saavutas seal ümberlaskmise järel esikoha, mis andis talle ka kindla pileti Tokyosse.

Sulgpallur Kristin Kuuba osales Poolas BWF kõrgetasemelisel turniiril, võitis selle ja kuna seisab oma ala maailma edetabelis kõrgel 43. positsioonil, ei pea ka tema olümpiale pääsu pärast enam muretsema.

Eesti judoka Grigori Minaškin võistles Türgis Antalyas judo Grand Slam turniiril, võitis viiest vastasest neli, sai kolmanda koha ja temalgi peaks suveolümpiale pääsuks punkte piisavalt olema.

Väga tublid on viimasel ajal olnud Eesti ujujad.

 

Kregor Zirk, Daniel Zaitsev, Kanadast Torontost Eestisse treenima tulnud Aleksa Gold ja 14-aastane Sillamäelt pärit Eneli Jefimova ületavad üksteise järel Eesti rekordeid ning täidavad nii olümpia Bnorme kui ka MMi ja EMi kvalifikatsiooninõudeid.

 

Usutavasti on nad kõik ka Tokyo basseinis.

Taliolümpia Pekingis peetakse 2022. aastal, aga juba jõudsid iluuisutajad Eva-Lotta Kiibus ning Aleksander Selevko Eestile sinna kaks üksiksõidukohta broneerida.

 

Tänavused maailmameistrivõistlused peeti Rootsis Stockholmis, kus Kiibus teenis olümpiapileti 14. ja Selevko 16. kohaga.

 

Sealjuures tuleb märkida, et Eva-Lotta tõusis lühikava 19. kohalt veatu vabakavaga viis kohta ja Aleksander sai üldse viimase ehk 24ndana vabakava esitama, tõustes sealt koguni kaheksa kohta.

 

Mõlemad näitasid head võistlejanärvi, Selevko sooritas esimese Eesti iluuisutajana võistlustel veatu neljakordse hüppe, Kiibus taastas oma treenituse peale Covid-19 viiruse põdemist. Respekt!

Kas ja kuidas pääsevad Pekingi olümpiale Eesti freestyle-suusatajad õde-vend Kelly ja Henry Sildaru, on veel lahtine.

 

Rennisõidu eksmaailmameister, X-mängude paljukordne võitja, aastaid maailmas pargisõitu valitsenud Kelly Sildaru ravib vigastust, lõpetab kooli ja pole oma tippspordis jätkamise plaane eriti avanud, pigem on avalikkuse sportlik fookus nüüd tema 14-aastasel vennal Henryl.

Henry Sildaru tegi oma rahvusvahelise debüüdi tänavu täiskasvanute Euroopa karikaetapil, pääsedes finaali, esimesed medalid teenis aga, ja lasi koguni võitjana Eesti hümnil kõlada ning lipul lehvida juunioride MMil Venemaal Krasnojarskis.

 

Henry tuli rennisõidus maailmameistriks, teenis lisaks pargisõidu pronksi ja pääses finalistide sekka ka Big Air hüpetes.

 

Kas hakkab teda piirama vanusepiirang, kuidas ta täiskasvanud meeste seas läbi lööb, ja kuidas lülitub võistluskarussellile tagasi õde Kelly, näeme ilmselt hilissügisel.

Ei saa me seegi kord läbi pallimängudeta.

 

Sest kuningas jalgpall (kuninganna olevat kõlekevadises Eestis veel ärkamata kergejõustik) sattus hiljuti Eestis väga ebamugavasse seisu.

 

Ees seisid MM-valiksarja mängud Tšehhi ja Valgevenega, kokku oli lepitud maavõistlus tugeva naabri Rootsiga – ja siis äkki keelas Eesti Terviseamet publikupiirangule viidates (FIFA-l olid teised nõuded!) Tšehhiga Tallinnas mängimise ära.

 

Mäng mängiti ümber Poolasse, ja see (Tallinnas kile all selleks mänguks muru kasvatamine, lennupiletid, hotellid jne) läks Eestile maksma 300 000 lisaeurot.

 

Ning nagu sellest veel vähe olnuks, selgus päev enne lendu, et suur osa rahvusmeeskonna liikmetest ning abipersonalist oli puutunud kokku koroonapositiivsega ning pidi jääma eneseisolatsiooni. Tuli kiiresti leida asetreenerid ja terved mängijad.

Mängud said siiski peetud. Poolas Lublinis kaotas Eesti Tšehhile 2:6, Minskis Valgevenele 2:4, Stockholmis Rootsile 0:1.

 

Võitu ega viiki ei tulnud, ometi olid takkajärgihinnangud valdavalt positiivsed – küll kaotati, aga kokku mängimata meeskond võitles nagu jaksas ja lõi isegi väravaid.

Ajalugu tehti ka Eesti käsipallis. Põlva Serviti meeskond alistas Euroopa karikasarjas tugevad Saraatovi ja Praha klubid ja jõudis esimese Eesti käsipallimeeskonnana eurosarjas kaheksa parema sekka.

 

Seal kohtuti Rootsi Ystadi klubiga, kelle ridades mitu olümpiamedalisti.

 

Serviti võitles nii kodus kui võõrsil vahvalt, aga kaotas Põlvas viie ning Rootsis nelja väravaga.

Eesti noorte korvpallurite seast on viimastel nädalatel enim tähelepanu teeninud mõni aasta tagasi USA üliõpilaskorvpallis hästi esinenud Maik Kalev Kotsar.

 

Ta mängib nüüd Saksamaa meistriliigaklubis Hamburg Towers, kogub punkte visates ja lauapalle noppides kaksikduubleid ning teenib mängude parimate auhindu.

 

Enn Hallik