Fotodel: vasakul Triin Aljand, paremal Baruto ehk Kaido Höövelson

Täpselt nädalase vahega teatas loobumisest kaks 28-aastast Eesti spordi absoluutset tippu. Ühine oli ka põhjendus, et keha ei pea enam suurtele koormustele vastu, poole jaksuga edasi tiksuda ei luba aga hing.

Esimesena üllatas lahkumisega sumovägimees Baruto, ilmselt kuulsaim eestlane Aasias, aga kindlasti Jaapanis. Mehe, kelle matše Jaapani profiturniiridel vaatas igal hommikul arvutist tuhandeid eestlasi, nimeks on nüüd taas lihtne Kaido Höövelson ja kui Kaido formaalsused Jaapanis õiendatud saab (nende hulka kuulub ka vanadel rivaalidel oma juuksepatsi kääridega nüsida laskmine), on ta taas lihtne Väike-Maarja maapoiss.

Lubas võtta oma Vladivostokist leitud naise (kes juba eesti keelt pidi tönkama) kaasa ja Eestis lihakarja ning puhketalu pidama hakata. Kahju vaid, et Kaido ei õnnestunud jõuda sumojumala yokozuna tiitlini, mis andnuks talle nüüd kopsaka pensioni.
Sumo kui vaatemänguga on Eestis nüüd ilmselt asjad ühel pool, sest iidolit, keda vaadata, enam ei ole. Lugu on võrreldav Ants Antsoni ja kiiruisutamise ning Erika Salumäe ja jalgratta trekisõiduga – kaob supertipp, mandub ala ja kui näiteks nende ridade kirjutaja teadis omal ajal peast kõiki maailma paremaid kiiruisutajaid ja trekirattureid, samuti nende rekordaegu, siis nüüd on see tume maa.
Teise lahkuja, Euroopa ujumismeistrivõistlustelt viis medalit võitnud Triin Aljandiga Eestis nii hullud lood ei järgne, sest jätkavad ju nii samuti EM-medalitega pärjatud Triinu vend Martti kui on tõusmas järgmine heade ujujate põlvkond. Triinust, kahekordsest Eesti aasta sportlasest võib aru saada, kui ta tundis, et füüsis katkema kipub. 28-aastane naine mõtleb ju väga loogiliselt pere loomisele ja laste sünnitamisele, kaua siis haige õlaga püüda kivist vett välja pigistada!
Triinu puhul on ülimalt huvitav, kas tema lapsed kunagi dünastia edulugu jätkavad. Aga see on võimas – vanaema Ulvi Voog-Indrikson ujumises 1960. aasta Rooma olümplane ja EM-hõbe, hiljem allveeujumises maailmameister, vanaisa kuulus veepalliväravavaht ja NSV Liidu meister VTK mitmevõistluses, veteranina mitmel alal omaealiste maailmameister, ema Kaire Indrikson esimese eestlasena ujumises individuaalse EM-medali võitnu, ema kaksikõde Kaja Indrikson paljukordne Eesti meister ja rekordite ujuja, isa Riho Aljand Eesti ujumiskoondise peatreener, kaksikõde Berit nooruses kõvemgi ujuja, kui Triin oli. Uskumatu dünastia.
Aga see, kui nädalase vahega loobus kaks 28-aastast tippu, pani Eestis nii mõnegi kolmandal nädalal pöialt pihku suruma, et ei tuleks kolmas nukker uudis. Kaia Kanepi ju ka 28-aastane... Õnneks on Kaia oma kannad operatsiooni ja trennidega korda saanud, motivatsiooni tal jagub ja meie esitennisist jätkab.
Rõõm ja mure käivad sageli kõrvuti ja nii oli ka Eesti spordis. Vaevalt jõudsime Baruto ja Aljandi lahkumise endast läbi lasta, kui tuli hea uudis samast Budapestist, kus Eesti hiljuti epeevehklemises nii naiste kui meeste maailmameistrikullad sai. Seekord lõhkas hea üllatuse pommi 2006. aasta kreeka-rooma maadluse poolraskekaalu maailmameister ja 2012. aasta Londoni olümpia raskekaalu hõbedane mees Heiki Nabi. Finaalini läks Nabi poolakale, aserile, kasahhile ja peoperemeeste ungarlaste esinumbrile punktigi loovutamata, kullamatšis alistus paraku iraanlasele 0:4.
Nabi, kellele andis kindlasti MM-iks head emotsiooni eestlaste kauase eduala maadluse jäämine olümpiakavva, ütles medalivõidu järel, et muudatused maadlusreeglites, eriti kolme kaheminutilise perioodi asendamine kahe kolmeminutilisega sobivad talle ja seega on eestlastel põhjust vaadata lootusega ka 2016. aasta Rio de Janeiro olümpia poole.
Mis elu see on, kui parajat skandaali üleval pole? Eestis tekitas viimati spordist kaugemale ulatuva skandaali lätlaste korvpallileegionär Armands Škele. Raske saatusega (kaks või kolm ajupõletikku ehk meningiiti põdenud mees julgeb ikka nii Eesti Kalev/Cramos kui Läti koondises täie rauaga korvpalli mängida, ja teeb seda väga hästi! Soovitan kõigil üles otsida tema üle 3 miljoni korra vaadatud imevise Youtube’st!) mees on ka keerulise iseloomuga. Kasiinomängud viisid ta Lätis suurte võlgadeni, Eesti korvpalliklubi Kalev/Cramo on tal ühest küljest aidanud vee peal püsida, aga teisalt ka peitnud tema sissetulekuid, mis muidu ju viimse pennini võlgade likvideerimiseks ära võetaks. Ning seoses Škelega on Eestis tõsiselt üleval sportlaste (aga läbi mittetulundusühingute ilmselt muudegi elualade) maksuvabade stipendiumide teema. Kui neile täie rangusega maksud peale panna, kukub ilmselt Eesti korvpall (seal on leegionärid parimal tasemel ja palgad kõrgeimad) kolinal kokku. Mis lahendus maksuameti, riigikogu ja spordijuhtide koostöös leitakse, on esialgu üsna aimamatu.

Enn Hallik,
Pärnu Postimees