Eestis aplodeeriti, kui Cincinnati Bengals valis ameerika jalgpalliliiga NFL draftis Margus Hundi. Neid jäi hoobilt vähemaks, kes kurvastasid, et see noorte maailmameister enam ketast ei heida, ja neid sai rohkem, kes küsisid, mis asi see ameerika jalgpall on, ning millal ja milliselt kanalilt oma poissi näeme. 

Seni teadis vastust vaid tuul, sest esimestes liigamängudes polnud Margus Hunt isegi varumängijate pingiotsal, ja ameerika jalgpalli asjatundjad kahtlesid, kas Hunt sel hooajal üldse Bengalsi mõnes ametlikus liigamängus kätt proovida saab. Ülikoolitase, kus ta mullu hiilgas, olevat ikka klass madalam, ja superliigas klubi riskida ei taha. Aga pühapäeval sai Margus Hunt mõnevõrra üllatuslikult debüüdivõimaluse ja see oli võidukas, sest alistati 13:6 NFL-i mullune poolfinalist New England Patriots.

Hunt sai Bengalsi 46 selle kohtumiseks üles antud mängija sekka, kuna kolleeg Michael Johnson on vigastatud, andis puhkust Carlos Dunlapile ja Wallace Gilberryle ning sai oodatust palju rohkem mänguaega. Ta viibis platsil ka paduvihmas lõppenud mängu otsustavatel minutitel, mil Bengals võidu vormistas.
Hunt on kaitseformatsiooni lüli ja just kaitsega kindlustati tähtis võit vaatamata sellele, et Patriotsi ründeliider Tom Brady on NFL-i kolme hinnatuma mängujuhi seas. Brady, keda väljakul paaril korral kimbutas ka Hunt, ei suutnud selles mängus teha ainsatki resultatiivset söötu.
Tubli, Margus, ei löönud verest välja! Vaatame nüüd, millisest interneeduse august saame su järgmisele mängule pihta.
Läinud nädal sundis eestlasi kaks korda kukalt sügama ja küsima, mis on sport. Sest kõigepealt jõudis meediasse uudis, et keegi Reigo Meer on tulnud netipokkeris maailmameistriks. OK, bridž on nii intelligentne kaardimäng, kus jagamisõnne mõistusega kõvasti täiendada võib, aga pokker? Varsti sai uudis täiendust, mis seda küsimust veelgi süvendas. Nimelt peeti Los Angeleses 23 päeva kestnud pokkeri maailmameistrivõistlused, kokku mängiti 66 võistlust ja neist igaühe võitja kuulutati maailmameistriks. Raha anti muidugi võitjatele ka, aga see on amatöörspordi unustanud maailmas juba teisejärguline küsimus. Niisiis – on pokker sport? Ja oleks MM-tiitel palju väärt, kui kusagile näiteks 23 päevaks kõrgushüppajad kokku kutsutaks, hommikul, lõuna ajal ja õhtul ehk igal söögivahel kiire võistlus tehtaks ning kõik võitjad ilmameistreiks kuulutataks? Alad, harrastused ja muu pole võrreldavad, ärme võtame pokkerigi teemal seisukohta. Kui neile nii meeldib, olgu. Tuletagem meelde Lurichi, Abergi ja Hackenschmidti aegu, olid ju nemadki paljukordsed ilmameistrid. Ühel pühapäeval nimetas mailmameistri Riia, teisel juba Berliin...
Ah jaa, teine kuklakratsimine veel. Tallinna kogunes vägevaid mehi Eestist ja mujalt. Kõigepealt selgitati kuni 23-aastaste Euroopa tõstmismeistrid ja meie Leho Pent teenis raskekaalus pronksi. Seejärel astusid areenile aga rammumehed võistluses Eesti vs muu maailma koondis. Jah, te ei lugenud valesti, just see vaene ja väike Eesti. Ning uskumatu küll – Eesti tegi maailmale tuule alla! Igati tubli musklinäitamine, aga siinkohal võib küsida, kuivõrd on 400-kiloste kohvrite kandmine, suurte kivipallide tõstmine, kaunitaridega koormatud karusselli keerutamine või auto köiega vedamine sport? Jälle on ilu vaataja silmades, aga kindlasti rohkem, kui pokkeris, ja üleüldse on maailm mida kirjum, seda toredam.
Läinud nädalal süüdati Kreekas Olympias Sotši taliolümpiamängude tuli. See tähendab, et maailma pilgud pöörduvad üha enam talispordile. Eesti Sotši mängude kandidaatidest võistlesid läinud nädalal iluuisutajad. Olümpiakoha on Eestile, aga sisuliselt endale, sest konkurentsi ju neil kodus ei ole, kindlustanud üksiksõitjad, kolmandale olümpiale minev Jelena Glebova ja Igor Romanenkov, viimati teenisid Sotši pileti paarissõitjad Natalija Zabijako ja Aleksander Zabojev. Nendega on aga paraku veel keerulised lood, sest Zabojev on Venemaa kodanik ja olümpial saab esindada vaid oma riiki. Zabojev on küll esinenud avaldusega, et soovib saada Eesti kodakondsust ja seda saades Venemaa passist loobuda, aga Eesti kodakondsusreeglid on üsna ranged ja pole sugugi võimatu, et uisuliidu „kodustamispalve“ negatiivse vastuse saab. Seda enam, et kord Eesti sport juba ämbrisse astus, kui eestlasega abielus olnud kõrgushüppaja Tatjana Kivimäele uisapäisa kodakondsuse andis ja siis kuulis, et Tanjakesel polnud plaaniski Vene kodakondsusest loobuda. Nii võib põhimõtteliselt ju ausate kavatsustega Zabojev nüüd kõrgushüppaja küpsetatud „piruka“ otsa kukkuda. Jäätantsijad Irina Štork ja ainus olümpiapileti lähedale jõudnud eestlane Taavi Rand paraku olümpiapääset lunastada ei suutnud.

Enn Hallik,
Pärnu Postimees