Hetkel, kui neid ridu kirjutan, keerlevad Eesti spordisõprade mõtted veel ammuste suvemängude ümber, sest kohe-kohe hakatakse Londonis Sotheby’s oksjonil trekidiiva Erika Salumäe sportliku varanduse peale pakkumisi tegema. Ehk läheb hästi, ja vähemalt 1988. aasta Souli ning 1992. aasta Barcelona kullad tuuakse Eestisse tagasi, aga pole välistatud, et Londonis eestlased üksteist üle ei hakka pakkuma või vene kollektsionäärid rahapakkidega ei vehi.

Niisugused olid hirmud enne oksjonihaamri kolksusid.

 

Just täna kolme kuu pärast kuulutab aga Vene president Vladimir Putin (kes, muide, oli neil päevil sunnitud deklareerima, et oodatud on ka homod ja kõik muud orientatsioonid vaatamata justkui kehtivatele Vene seadustele) avatuks Sotši taliolümpiamängud.

 

Hiljuti Sotšist naasnud Eesti Olümpiakomitee ametnik Peeter Lusmägi rääkis Eesti pressile, et mängud toimuvad kindlasti venelaslikult suurejooneliselt. Kõik olümpiaobjektid on valmis, ehkki nende ümbrus vajab veel kõvasti korrastamist (või ootab peitvat lumevaipa) ja praegu võivat veel pimeduses kobades kaaneta kanalisatsioonikaevus kolme meetrit vabalangemist juhtuda. Juba praegu olevat aga selge, et rongiühendus alt suvituslinnast üles lumistesse mägedesse tähendab logistiliselt head olümpiat.

 

Olümpiat teenindavate tiimide koostamine on praegu viimase vindi peal. Kahjuks jäi lõpusirgel kohast murdmaasuusatamise korraldajate seas ilma Eesti Suusaliidu peasekretär, olümpia- ja MM-i medalimees Jaak Mae. See-eest aga võeti kampa suusaliidu büroojuht Ülle Viinapuu. Tõsi, see tähendab vabatahtlikku tööd oma raha eest. Viinapuule antakse riietus ja koiku, võib-olla ka plastkarbis lõunasöök, aga kohale tuleb lennata oma tasku peal. Vaevalt, et Viinapuu Sotšis ainus Eesti vabatahtlik on, alati on soovijate tihedast sõelast rohkem eestlasi läbi läinud, aga esialgu rohkematest infot pole.

 

Nagu alati, oodati Eestis seegi kord suure huviga meie olümpiadelegatsiooni paraad- ja vabaajariiete esitlust. Monton pakkus välja traditsioonilise talimängude värvikombinatsiooni sinisest, mustast ja valgest, mõtles sinna juurde hundimotiivi kui miski eriti karge ja põhjamaise, kudumitesse aga rahvusliku kaheksakanna. Esimesed kodumaised vastukajad olid pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Väideti, et hunt pole justkui miskit rahvuslikku, kudumimustrit ei oska peaaegu keegi lugeda, suur EST jope seljal on nagu riigi tähis autonumbril ja üleüldse on tegemist vaid ebapraktilise paraadriietusega, millest teised riigid väga Eestit välja ei loe. Aga nagu ikka on negatiivsete hinnangute kõrval positiivseid, mis ütlevad, et tegemist on kunstiliselt kõrge tasemega. Jääb üle oodata ära erapooletud hinnangud, vaadata, kuidas teiste riikide kõrval ja vahel Sotšis silma paistame. Usun, et kui spordis kõvadena, kiidetakse ka meie mundrit.

 

Olümpiaootuse kõrval oli Eesti spordis viimastel nädalatel kõneaineks epeevehklemise maailmameistrite Julia Beljajeva ja Nikolai Novosjolovi edu võitluskunstide pompöössetel maailmamängudel Peterburis – Novosjolov võitis sealgi, Beljajeva oli teine. Rõõmustati maailma tugevuselt teises (Itaalia järel) võrkpalliliigas Permi meeskonnale 29 punkti toonud ja kogu liiga resultatiivseim olnud 208 sentimeetrit pika Oliver Venno üle ning kurvastati Bosnia ja Hertsegoviinalt 26:29 ning Lätilt 25:35 kaotusega MM-valiksarjas lootused minetanud käsipallimeeskonna üle.

 

USA-st tuli siiski häid uudiseid. Kirill Kotšegarov sai Florida triatlonil kuuenda koha, jäädes Marko Alberti täispika triatloni Eesti rekordile alla vaid 45 sekundit. Ja Margus Hunt kinnistab järjest enam kohta ameerika jalgpalli profiliiga NFL Cincinnati Bengalsi meeskonnas. Seda, tõsi küll, põhjusel, et Bengalsi kaitseliini mitu kuulsat tugitala on vigastatud. Kollanokk Hunt on siiski oma ülesandega, vaatamata sellele, et viimati meeskond lisaajal Dolphinsile 20:22 kaotas, spetside arvates korralikult toime tulnud. Esialgu kardeti, et algaja ei pääse nimekirjagi, siis seda, et ei saa mängivasse koosseisu ehk pingile, nüüd on eestlane koguni platsil. Jääme ootama, millal mõni Eesti telekanal Bengalsi mängu üle kannab ja arusaamatu mängu eestlastele põnevaks seletab.

 

Üks tore üllatus ka – nimelt saatis maailma tipptennisist ja sealjuures šarmantne kaunitar Maria Šarapova Tallinna Solarise keskusse mõned kastid oma kaubamärgi Sugarpova maiustusi ning soovis Facebookis eestlastele head maitsmist.

 

Enn Hallik,
Pärnu Postimees