Venemaal Sotšis peetavate taliolümpiamängudeni jääb napilt kaks kuud ja see tähendab, et aktiviseeruvad nii sportlased, võistluste korraldajad, kui hakkab tõusma tolmu teemadelt, millest seda nagu väga ei usukski.

 

Paljudel talispordialadel algasid detsembriga maailma karikasarjad ja esimesi võrdlusi rivaalidega said teha ka Sotši pürgivad eestlased. Kuna ootame-loodame ju omadelt ikka neid kõige kõrgemaid tulemusi ja säravaid medaleid, ei olnud avalöögid just väga rõõmust kiljuma panevad.

 

Aktiva poolele saame ehk kanda vaid laskesuusataja Kadri Lehtla 15. koha (elu seni parim!) Rootsis Östersundis ja suusasprinter Peeter Kümmeli 14. koha Soomes Kuusamos. Teistel püssiga ja püssita suusatajatel avaetteastel midagi head ette näidata ei olnud, ka mullu suusatamise MM-võistlustel seitsmenda koha saanud Aivar Rehemaal mitte. Sest kuuekümnendad jne kohad tähendavad ju kuulumist isegi mitte keskmike sekka.

 

Palju loodetakse Eesti noortelt kahevõistlejatelt, aga avaettaste neil küll ebaõnnestus. Vennad Kail ja Han Hendrik Piho, kellelt tahame juba tegusid meeste seas, ei saanud kehvade suusahüpete järel murdmaad sõitmagi, Karl August Tiirmaa ja Kristjan Ilves küll said, aga kustusid seal täiesti.

 

Kui veel lisada, et Eesti ainus suusahüppaja Kaarel Nurmsalu peab seljahäda tõttu nüüd, vahetult enne olümpiat võistluspausi, pole Eesti talisportlaste lood just eriti roosilised. Mis aga, kui headki otsida, tähendaks justkui sedagi, et minna saab vaid paremaks. Või uskuda Peteri printsiipi, mis ütleb – kui miski on väga pahasti, siis uskuge, saab minna veel halvemaks?

 

Nüüd uskumatute teemade tolmust. Olümpiaga seoses tõusis Eestis üks poliitiline rahaskandaal. Nimelt keelas majandusminister Juhan Parts Tallinna Sadamal sponsoreerida Eesti Olümpiakomiteed ja nii jäid sportlased vahetult olümpiamängude eel ilma väga vajalikust 250 000 eurost. Asi oli selles, et Tallinna Sadama Nõukogu esimees Neinar Seli on ühtlasi ka Eesti Olümpiakomitee president ja selles nähakse huvide konflikti, kui riigifirma raha niimoodi liigutatakse. Aga teada tasub sedagi, et minister Juhan Parts kuulub Isamaa ja Respublica Liitu, kel viimastel valimistel väga hästi läks, ja Neinar Seli nimetatakse Reformierakonna, kelle reiting on langenud 19 protsendile, halliks kardinaliks. Ehk siis – see võib olla ka lihtlabane eestlaslik ärategemine. Sportlaste arvel.

 

Enne olümpiat tõusis veel üks tuuleke, seekord Norrast. Nimelt viskas naiste suusatamise üks liidreid Marit Björgen lause, et tema arvates ei tohiks Andrus Veerpalu Kasahstani suusamehe Aleksei Poltoranini tiimis töötada, vaid dopingusüüdistuse all olnud eestlane peaks elu lõpuni suusatamise juurest eemale pekstama. Veerpalu läbi aastakümnete treeninud Mati Alaver ütles Björgeni sellise avalduse peale lühidalt, et ta lollusi ei kommenteeri. Muu suusaüldsus on veidi hämmeldunud – norralased, kelle endi kohta nii palju kahtlusi hõljub, kelle ratturid ja mõne muu ala esindajad juba hakkasid dopinguküttide võrku kukkuma, ei oska suud pidada…

 

Lõpetuseks mõni huvitav fakt. Pühajärve populaarsel maleturniiril osales seekord ka maleajaloo üks hiidudest venelane Anatoli Karpov. Ja eksmaailmameister jäi neljandaks, alla ka Eesti 16-aastasele malelootusele Ottomar Ladvale!

 

Eestit külastab üldse viimasel ajal lühemaks või pikemaks ajaks huvitavat rahvast. Näiteks Tallinna Kalev/Cramo ja Tartu Ülikooli/Rocki korvpallimeeskondades on mänginud filmirežissöör James Calderoni lähisugulane, Vlad Moldoveanu ema on Rumeenia spordi tähtsaim juht, Derek Glasseri isa miljonär.

 

Mõni asi on aga mujal mõistetav, Eestis veel mitte. Näiteks see, et Cincinnati Bengalsi ameerika jalgpalli meeskonna pühapäevast mängu San Diego Chargersi vastu ei tohtinud telekanalid San Diego linnas ja 100 kilomeetri raadiuses ainuüksi sel põhjusel näidata, et staadion 72 tundi enne matši välja polnud müüdud. Kui Eestis keegi niisuguse reegli kehtestaks, ei jõuaks ükski jalgpallimäng (tõsi küll, soccer) Eesti kodudes liikuvaks pildiks.

 

Enn Hallik,

 

Pärnu Postimees