Mäesuusataja Triin Tobi

 

Eesti delegatsioon järgmise nädala lõpus algavaks Sotši taliolümpiaks on kinnitatud. Sinna kuulub 24 sportlast ja 28 teenindajat ehk treenerit-arsti-määrdemeest-administraatorit.

 

Sportlased on ju ühiskonna pideva pilgu all ja seega tuntud. Nii küsime kohe ära – kes on Triin Tobi? Hea viktoriiniküsimus, eks? Ja vastus on – mäesuusataja, Eesti olümpiadelegatsiooni 18-aastane liige. Küll võitnud medaleid Eesti olematus mäesuusakonkurentsis ja noortevõistlustel Soomes ning Lätis, aga guugeldades saab selgeks, et rohkem kui mäesuusaäss on ta tuntud kunagi kuulsa korvpalluri Aime Tobi lapselapse ja rahvusvahelisel tasemel korvpallikohtuniku Andres Tobi tütrena.

 

Aga küsime edasi – kes on Eesti spordijuhtidest ja ajakirjanikest oma ihusilmaga näinud Kanadas kasvanud ja Ameerikas elavat teist Eesti mäesuusatajat Warren Cummings Smithi? Vastus – mitte keegi. Sotšis toimub esmakohtumine. Kui see pole samasugune ühe varasema Eestit esindanuga, kes Lillehammeris mäest alla ei jõudnudki, ja kui hiljem rahva seas liikus, siis näost näkku teda ju ei tuntudki.

 

Küsime kolmandatki korda – kui kõva mees on suusahüppaja Siim-Tanel Sammelselg, et olümpiakoha sai? Vastus – tubli poiss kindlasti, oli hiljuti Jaapanis hõreda koosseisuga võistlustel korra viiendas ja korra kuuendas kümnes.

 

Eelnenud küsimusi ei tohiks mingil juhul lugeda halvustamisena. Nendega tahan öelda, et kaotada pole ei Tobil, Smithil ega Sammelseljal (aga ka ülejäänud 21 Eesti dressis võistleval talisportlasel) Sotšis mitte midagi. Ainult ennast ületades võita, sest medalikohustust seekord kellegi õlul ei ole.

 

Ja neid, kel võimalus vaid ennast võita, võiks Sotšis Eestist veel olla. Näiteks on kaunis kiiruisuneiu Saskia Alusalu Eesti rekordeid tänavu jõudsalt nihutanud (Ants Antsoni tippmargid jäävad juba trammipeatuse jagu maha), paraku lastakse kiirestiuisutajaid naisi mängudele vaid 16 ja nende sekka ta veel ei mahu. Samas on laskesuusatamise populaarsus (loe: sponsorkond ja raha) nii suured, et biatloniste lastakse mängudel võistlema terve taevast varjutav pilv.

 

Toome siia kõrvale väikese näite Eesti ühelt kunagiselt tippalalt kahevõistlusest (mäletate Allar Levandit ja Ago Markvarti?). Eestil on neli noort kahevõistlejat, kes küll hüpata julgevad, sõita veel ei jaksa, aga kelle silmad säravad. Kui aga selgus, et Venemaa tahab ikkagi kodusel olümpial meeskonnaga välja minna, võeti Eestilt meeskonnakoht ja kahandati meeste arv neljalt kolmele. Koju jääb noorim ja perspektiivikaim. Aga meeskonnaga olnuks reaalne tulla kümne parema sekka, saada Eesti riigilt toetust edasiseks arenguks… Saame saata kolm kahevõistlejat, üheksa laskesuusatajat, ja meil pole kaasa laulda midagi.

 

Kui veel unistada, siis poleks ju lootusetu tahta ka Eesti jääkeeglit olümpiale.

 

Aga kes siis ikkagi sõidavad? Murdmaasuusatajad Aivar Rehemaa, Peeter Kümmel, Karel Tammjärv, Algo Kärp, Raido Ränkel ja Triin Ojaste, kahevõistlejad Han Hendrik Piho, Kristjan Ilves ja Karl-August Tiirmaa, suusahüppajad Kaarel Nurmsalu ja Siim-Tanel Sammelselg, mäesuusatajad Triin Tobi ja Warren Cummings Smith, iluuisutajad Jelena Glebova ja Viktor Romanenkov, laskesuusatajad Indrek Tobreluts (Eesti lipu kandja avatseremoonial, mehel on see viies olümpia), Roland Lessing, Kauri Kõiv, Daniil Steptšenko, Kalev Ermits, Kadri Lehtla, Grete Gaim, Darja Jurlova ja Johanna Talihärm.

 

Õhtuleht tegi huvitava analüüsi, millest selgub, et eestlaste seni kehvim taliolümpia oli 1936 Garmisch-Partenkirchen, mil parimaks jäi Eduard Hiopi ja Helene Michelsoni 18. koht iluuisutamise paarissõidus 18 osalenud paari seas.

 

Selle saavutuse ikka ületame, seega – kaotada pole midagi, nautigem olümpiat ja loodetavaid eneseületamisi!

 

Eesti tippjuhtidest sõidavad Sotši peaminister Andrus Ansip, välisminister Urmas Paet ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar. President Toomas Hendrik Ilves lubab Eesti sportlastele kodunt pöialt hoida. Kas tegemist on tiheda töögraafikuga vabariigi aastapäeva eel või ühinemine paljude riigipeade boikotipoliitikaga, ei ole presidendikantseleist vihjatud.

 

Enn Hallik,

 

Pärnu Postimees