See, mis praegu Ukrainas toimub, ei ole üksnes kahe riigi poliitiline ja sõjaline konflikt. Täpsemalt öeldes mõjub ühe väga suure veidi väiksemale kallale minemine kogu maailmale ja kõigile elualadele. Sealhulgas peegeldub spordiski.

 

Ukrainast põgenevad majanduskrahhi tõttu palgast ilma jäänud korvpallileegionärid, Ukraina jalgpallimeistrivõistlused (kus mängib ka Eesti koondislasi eesotsas pärnaka Sergei Zenjoviga) lükati edasi, aga rohkem aitab sport Krimmis toimuvat Vene agressiooni pildil hoida läbi praegu Sotšis peetavate paraolümpiamängude.

Nagu ukrainlastest kolleegid Sotšis paar nädalat tagasi pärisolümpial ennustasid, läkski Venemaa tule kustumise järel Krimmis jõulisemaks. Oodata musklite näitamisega, kuni püha olümpiarahu ka paramängude järel otsa saab, Putin ei mallanud. Ja nagu ikka mängis alalhoidlik muu maailm tema pilli järele – boikot jäi vaid jutuks, puudega sportlased lähetati sisuliselt sõdivasse või parasjagu okupeerivasse riiki! Oo sport, sa oled rahu, ütleb olümpiadeviis…

 

Ja ometi tahaks siin üht lootust andvat seika ära mainida. Paraolümpiale saatis pika mõtlemise järel oma 35-liikmelise võistkonna ka kannatav Ukraina. Aga avadefileel ilmus püünele neist vaid üksik ratastoolimees Ukraina riigilipuga, ülejäänud jäid protestiks tribüünile ja Putini palge ette ei ilmunud. Ning nüüd tuleb üllatus – rahvas Fisht staadioni tribüünidel võttis selle üksiku ratastoolimehe vastu suurte ovatsioonidega! Kes oli see rahvas? Julgen arvata, et vähemalt 80 protsenti venelased! Järeldus – ei mõtle sugugi kõik nii, nagu Moskva impeeriumiihaldaja. Ehk on maailmal veel lootust.

 

Eesti sporti raputab aga endiselt valus dopinguteema. Alles me saime mingi finiši Andrus Veerpalu looga (loodetavasti tema, sisuliselt süüdi, aga vormiliselt süütuks tunnistatu suhtes uut nõiajahti ei algatata), nüüd kergitas Rootsi teletegijate dokumentaalfilm ka Torino 2006. aasta olümpia suusadistantside kahekordse võitja Kristina Šmigun-Vähi ja Salt Lake City 2002. aasta olümpia suusapronksi Jaak Mae dopingukahtlustused.

 

Rootslased said kusagilt (kust, pole teada, igatahes rahvusvaheline suusaliit FIS ei andnud) oma käsutusse paljude tippsuusatajate pikkade aastate verenäidud ja tõdesid maailma mitme riigi tippasjatundjaid kasutades, et imelikult kõikuvad verenäidud viitavad keelatud ainete abil võitmisele. Teravik oli ilmselt suunatud läbi aastate massiivselt murdmaasuusatamist valitsevate ja mitte kunagi vahele lennanud (ning seega pidevalt rivaalide kadedussihikul) norralaste vastu, aga süüdistusi lendas mitme muugi riigi, sealhulgas Eesti kuulsuste suunas.

 

Kristina Šmigun-Vähi on avalikult öelnud, et on andnud sadu proove ja pole keelatud aineid tarvitanud, Jaak Mae kinnitas sama ja põhjendas natuke, miks verenäidud kõikuda võivad. Esiteks on tal ja veel mõnel tipul vere hemoglobiinitase juba sünnipäraselt kõrge, teiseks sõltub proovi tulemus palju sellest, kas verd on võetud enne või peale trenni, kui palju on enne seda söödud ja vedelikke tarvitatud, kuidas ollakse välja puhanud jne. Praegu on proovide võtmisel kehtestatud üsna ranged reeglid, kümmekond aastat tagasi ehk ajal, mil kõikuvate näitudega proovid võeti, võis dopingukütt ohvri hommikul kell viis voodist üles ajada või metsa vahel suusatamast peatada.
Rootslased väidavad oma filmis lausa otsesõnu, et selle sajandi alguses tarvitasid dopingut peaaegu (milline täpne määrang!) kõik tippsuusatajad. Tahaks uskuda, et nüüd sünnib üks kahest – kas tõestavad filmitegijad koos oma asjatundjatega, kes suusatajatest oli valemängija, või annavad nad kohtus valesüüdistuse eest aru nagu nõuab üks kahtlusalustest naissuusatamise tänane valitseja norralanna Marit Björgen.

 

Õnneks ei koosne sport üksnes poliitikast ja paremat sooritust soosivast ja seda soosivat ainet jahtivast meditsiinist. Spordis on ikka õnneseeni, ebaõnnesõdureid, visasid trügijaid, keda iganes. Eesti spordi viimaste nädalate rõõmuhetki pakkusid Holmenkolleni mängude ehk maailma karikavõistluste etapi suure mäe suusahüpetel koguni kuuendaks tulnud Kaarel Nurmsalu, samade mängude 50 km suusamaratonil 16. kohaga Eesti suuskurite aasta parima tulemuse teinud Algo Kärp ja Mehhiko MM-rallil WRC2 klassis pika puuga kõik need kiiruskatsed, mil finišisse jõudis, võitnud Ott Tänak. Ühel ei jõudnud, sest sõitis kraavi ja lõhkus auto. Kui keegi eestlastest ebaõnnesõdur on, siis just Tänak. See on noormees, kes võiks olla autoroolis maailmaäss, aga leiab alati kivi või kraavi. Lausa huvitav, kui kaua veel temasse usutakse ja talle kalleid ralliautosid purustada antakse.

 

Enn Hallik,
Pärnu Postimees