Jaan Talts.    Foto: http://www.eok.ee

 

Münchenis 1972. aastal tõstmise olümpiavõitjaks kroonitud, Mexico 1968. aasta olümpial hõbeda pälvinud, kaks korda maailmameistriks ja neli korda Euroopa meistriks tulnud ning 43 maailmarekordit püstitanud Jaan Talts on kahtlemata Eesti spordiajaloo säravamaid tähti.

 

Tema autasud olid seni deponeeritud Tartusse Eesti Spordimuuseumi ja olümpiamedalid seisid tähtsaimas vitriinis. Nüüd on selle koha peal auk, sest hiljuti käis Talts muuseumis, korjas kõik oma autasud kokku ja viis ära. Tal oli selleks ka õigus, sest need olid tema omad ja vaid deponeeritud, mitte kingitud. Küsimusele, kuhu ja miks, vastas Talts lühidalt – tuleb aeg, saate teada.

Spordisangari austajad on küll veidi ärevil, et Taltsi medalitega võib minna samamoodi kui hiljuti trekirattur Erika Salumäe kahe olümpiakullaga, mis pandi elumurede leevendamiseks Londonis Sotheby oksjonile, ja mis suure raha eest Eestisse tagasi osteti (ostu teinud Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli kinkiski hiljuti Salumäe Souli olümpiakulla spordimuuseumile), aga rohkem hellitatakse siiski mõtet, et Taltsil on ümmargune 70. sünnipäev tulekul ja ehk ikka kavatseb vägilane oma autasusid vaid sel peol näidata. Oodata ei tule kaua, Talts saab 70 juba 19. mail.

 

See, mis toimub praegu spordiga seonduvalt Eesti Rahvusringhäälingus (ERR), võib küll ookeani taha ulatuda kui tormike veeklaasis, aga tegelikult on see ka miskit laiemat, kuna puudutab Eesti kogu spordipublikut. Kui kahe sõnaga öelda, siis otsustas ERR-i juhatuse esimees Margus Allikmaa lasta lahti sporditoimetust tosin aastaid juhtinud Marko Kaljuveeri, kelle kaitseks aga tõusis üles mitte üksnes sporditoimetus, vaid sisuliselt kogu raadio ja televisiooni mitmesajaliikmeline kollektiiv (niisugust asja ei ole riigiringhäälingus kunagi juhtunud) ning nüüd ähvardab lahtisaamine hoopis Allikmaad ennast. Lahingusse sekkus ka Eesti Olümpiakomitee (EOK) koos 14 spordialaliiduga, kes väitsid, et ei ole kuidagi rahul sporditoimetuse alade valiku ehk siis sellega, mida rohkem ja mida vähem näidatakse ning mis üldse näitamata jäetakse. Ning nagu veel vähe oleks, lõi lõpuks hasartselt kaasa ka Eesti Jalgpalliliit, kes kuulutas, et pole rahul hoopis EOK-ga ja kaalub olümpiakomitee liikmelisuse peatamist.

 

Seega supp missugune. Arvamused, eelistused, personaalsed antipaatiad… Aga suuresti on koer maetud jalgpalli. Sest Kaljuveer (kes on tõesti võimekas asjaajaja ja produtsent, kommentaatorirollist näeksid paljud televaatajad teda meelsamini hästi kaugel) sõlmis Eesti Televisiooni nimel kalli lepingu suvel Brasiilias peetava jalgpalli MM-i näitamiseks. Kui telemajas öeldi, et nii suurt raha meil eelarves pole, jooksis sporditoimetus toonase peaministri, spordisõbraliku Andrus Ansipi juurde, ja Ansip ütles – peab olema, leidke see raha. Mõistagi vihastas Allikmaa alluva sellise möödamineku peale.

Aga see pole jalgpalli ainuke süü. Eesti Jalgpalliliit surus (ja maksab) väga heal ajal ekraanile kohalikud vägagi kaheldava (see veel pehmelt öeldud) tasemega jalgpallimängud. Samal ajal korvpalli Eesti meistrivõistluste mängude ekraniseerimiseks kokkuleppele ei jõutud, euromängudest osa jäi isegi arvutis näitamata ja sama lugu oli ka jalgpallist hoopis paremat taset omaval Eesti võrkpallil. Ime siis, et jalgpall selle peale närvi läks, kui üldsus jalgpalli initsiatiivikuse ja telerahva lahke vastutulelikkuse peale veidi pahandas.

Aga räägime jalgpallist veel, seekord otse kiites (eks kiita tule neid muidugi ka enda eest seismise ehk telele söödavaks tegemise eest). Sest see, mida tegi Eesti tunamulluse meistri Nõmme Kalju jaapanlasest ründaja Hidetoshi Wakui, jõudis juutuubi vahendusel sadade tuhandete, kui mitte miljonite inimesteni ja näitas, et meil ollakse loomingulised. Ütleme, et lihtsalt toredad.

 

Wakui lõi ühes Eesti mängus värava ja sellest poleks teadnud keegi peale paarisaja (on veel mõnes riigis kohaliku tippmeeskonna mängul nii väike publik? Luksemburgis on igatahes rohkem) tribüünil istunu, kui poleks käivitatud varem mõeldud showd. Meeskond rivistus väljaku nurka kolmnurka nagu keeglikurikad, Wakui veeretas nende poole palli, ja kõik kukkusid elegantselt nagu geniaalse keegliviskega tabatult. Lihtne ja vaimukas.

 

Enn Hallik,
Pärnu Postimees