Verevahetus käib spordis, kus tippvõimete aeg teadusest, kultuurist ja muust kestvamast lühem, mõistagi pidevalt, aga praegu tundub see eriti intensiivsena.
Eesti ja Gibraltari jalgpallimaavõistluse (Eesti on nüüd ainuke, kes mänginud Euroopa Jalgpalliliidu UEFA kõigi 51 liikmega!) mängupilt ja tulemus 1:1 (Eesti meeskonna rootslasest peatreener Magnus Pehrssoni esimene kodumäng!) Lilleküla staadioni ega Eesti telepubliku meeli ei rõõmustanud (nagu ka järgnenud Balti karikaturniir, kus Eesti kaotas poolfinaalis penaltitega Lätile ja pronksimängus 0:2 Soomele ning on endiselt 1938. aastast Balti karika-võiduta), aga päeva muutis emotsionaalseks vutilegend Andres Operi lahkumisetendus.

 

36-aastane Oper on löönud Eesti eest 38 väravat ehk rohkem kui keegi enne või pärast teda, just tema lõi avavärava EM-valikmängus Hollandile, vaid tema skooris, kui Eesti võitis „Peremehed on tagasi!“ plakatite all Tallinnas mänginud Venemaad. Ta mängis Venemaal, Hollandis ja mujal, temast oli parimail aegadel huvitatud Londoni Arsenal. Mis huvitav fakt – lahkumismängus Tallinnas vahetas Eesti kauaaegse esiründaja välja noor talent, vaid 17-aastane Frank Liivak!

 

Kui Inglismaal elava, aga Tallinna taksoõnnetuses (!) karjääri lõpetavalt õlga vigastanud Operi lahkumine oli teada, siis vaid 25-aastase iluuisutaja Jelena Glebova lõpetamisotsus tuli ootamatult. Glebova võistles üksiksõidus kolmel olümpial, küll kõrbes Sotšis, aga Vancouveris oli 21., sai tänavustel Euroopa meistrivõistlustel seitsmenda koha, MM-il jäi tema laeks 13. koht. Iluuisutamise kandepinda maailmas ja ala kallidust arvestades pole see saavutustepagas sugugi kehv. Aga nüüd head eesti keelt rääkiv Tallinna vene piiga otsustas jätkata iluuisutamise asemel, kus seina ees püsti tõusmas nägi, esmalt õpingutega kõrgkoolis ja Edgar Savisaare erakonnakaaslasena poliitikas, tulevikus ehk ka iluuisutamistreenerina.

 

Ksenija Balta. Foto: Postimees

 

Õnneks pakkusid viimased päevad Eesti spordile ka kaks rahvusvaheliselt tuntud naasjat. Üks neist on mõne aasta tagune Euroopa talvine kaugushüppemeister Ksenija Balta. Üliraske põlvevigastus ähvardas ta karjääri suure tõenäosusega lõpetada, aga nääpsuke naine tegi tagasituleku nimel härja tööd ja jooksis kõigile, ka endale üllatuseks hiljuti Riias Eesti 100 meetri rekordiks 11,42. See viib Ksenija Euroopa meistrivõistlustele augustis Zürichis, kuid annab rohkem lootust naasta armastatud kaugushüppe juurde.

 

Teine naasja oli sulgpallur Kati Tolmoff. Tartust pärit sportlane tõusis oma parimail päevil sel ülitugevaid asiaate pungil spordialal maailma 35. reketiks, käis ka Pekingi olümpial, aga loobus siis peret luues 25-aastasena tippspordist. Nüüd elab ta Taanis, harjutab rõõmuga oma sealses endises klubis, käis Hispaanias maailma edetabelipunkte jagaval turniiril ning tuli seal läbi nii kvalifikatsioonist kui põhiturniiri avaringist. Kahe lapse ema väidab praeguse emotsiooniga sulgpalli sedavõrd nautivat, et mängiks hea meelega Rio de Janeiro 2016. aasta olümpiani.

 

Kui tulijaist rääkida, siis tasub spordisõbral üles kirjutada Hans-Christian Hausenbergi nimi. Kui teismeline kergejõustikutalent end vigaseks ei treeni, võib temalt eriti mitmevõistluses imesid oodata.
Kohe-kohe on algamas maailmaspordi üks tippsündmusi jalgpalli MM Brasiilias (kutsutakse ju jalgpalli spordi kuningaks, kergejõustikku kuningannaks ja nende kõrvale mahuvad ehk vaid olümpiamängud ... ehkki taliolümpiast ei tea kaks kolmandikku maailmast ööd ega mütsi) ja seepärast lubatagu selleski loos korraks veel vutiteemale naasta. Ja mitte küsimusega, kui kaua peab vastu Eesti koondise peatreeneri postil esimestes etteastetes ebaõnnestunud (ärgem unustagem – võidab alati sportlane või meeskond, kaotab alati treener!) rootslane Pehrsson.

 

Võtkem ette positiivsem fakt ja selleks on perspektiivikaks peetava eestlasest ründaja Henrik Ojamaa tulek Varssavi Legiaga Poola meistriks. Maailma vutiföderatsioonil FIFA on mõni üle 200 liikme, Eesti on kukkunud esisaja lõppu, mõne välisriigi meistriks tulek on eestlastele ainus silmapaistev väljund, sest koondise ja klubidega paratamatult kaugele ei jõuta. Kas Ojamaa, keda peetakse Legias arrogantseks ja ignorantseks isetsejaks, Legias jätkab, saame näha, aga fakt, et ta on läbi aegade kümnes välisriigi meistriks tulnud Eesti jalgpallur. Kõrgeimaks tuleb pidada Eesti koondise kapten Ragnar Klavani Hollandi kulda Alkmaari ridades, veel on tuldud Taani, Soome, Bulgaaria, Leedu, Ungari ja varemgi Poola meistriks.

 

Meestele on alati meeldinud mootorite laul. Üks vana meenutus, õigemini võrdlus. Tallinnas peeti Kalevipoja kergejõustikumänge. Kohal oli kogu maailma vasaraheiteeliit, 400 meetri olümpiavõitja Samuel Matete ja teisigi tähti, aga Kadrioru staadioni tribüünil oli 20 ajakirjanikku, 20 parajasti vaba sportlast ja treenerit, 20 kergejõustikufänni ja 20 vanainimest, kes vaatavad aja surnuks löömiseks kõike kabest kukepoksini. Seega – hämmastav huvitus ja tühjus.

 

Aga järgmisel päeval oli Pärnu kõrval Audru motoringrajal suhteliselt tasemetu hooaja avavõistlus. Sõitis kohalikke tsiklimehi, kohal oli paarkümmend end aastatega lonkuriks sõitnud (loe: kukkunud) eakat soomlast. Sadas paduvihma, aga rahvast oli vaatamas oma paar tuhat! Põrinat, plärinat, keegi kukub...

 

Miks seda meenutan? Aeg on vähemalt selles mõttes edasi läinud, et nüüd toodi sellelesamale (tõsi, Skandinaavia parimaks ümber ehitatud) ringrajale raha eest sõitmiseks küll 10 aastat vanad, aga ehtsad F1 autod, millega on sõitnud nii Rubens Barrichello kui Heinz Harald Frentzen. Mootorid möirgasid vägevalt, aga huvi vaadata, veel vähem sõidu eest maksta oli eestlastel kasin. Vaid kohalikud elanikud jaurasid, et ringraja hääled ei lasknud neil ühel-kahel õhtul rahulikult aias grillida ja kõhul pöidlaid keerutada.

 

Enn Hallik,
Pärnu Postimee