Mikk Pahapill

 

Läinud sajandi neljakümnendatel maailma paremate odaviskajate sekka kuulunud Gustav Sule (kirjutan neid ridu juuniküüditamise aasta-päeval ega saa jätta märkimata, et Sule kustus 1942. aastal Venemaal Arhangelski oblasti Kotlase vangilaagris) 50. mälestusvõistlusel Tartus särasid kiirjooksja Ksenia Balta ja kettamees Gerd Kanter.

 

Kanter heitis oma tänavuse hooaja parima 64.80, millega küll ise päris rahul ei olnud ja mis jääb kahe kuu pärast Euroopa meistrikulda sihtiva eestlase rivaalide selle suve tulemustest meetrit kolm maha.

 

Aga tasapisi olümpiavõitjaks ja maailmameistriks tulnud Kanter oma ainsale puuduvale suurte tiitlivõistluste kuldmedalile siiski läheneb ja kui tervis vastu peab, võib kogenud mees Zürichis sihi saavutada.

 

Balta on imetlusväärne – tulla tagasi üliraske põlvevigastuse järel ja paugutada 100 meetri jooksu Eesti rekordeid! Nüüd jooksis ta Tartus ideaalsetes tingimustes 11,35 ja kärpis oma paari nädala vanusest rekordist 0,07 sekundit. Lähedal oli Balta ka Eesti 200 meetri jooksu rekordile. Jääb oodata, millal julgeb piiga jalale põhialal kaugushüppes täiskoormust anda ja mis tulemus Euroopa endise sisemeistri tagasitulekut tähistab.

 

Maicel Uibo

 

Avastardi tegi ka Eesti viimaste aastate parim kümnevõistleja Mikk Pahapill, kes sai Tšehhis Kladnos 7892 punktiga viienda koha. Kuna samal ajal tuli aga Maicel Uibo 8182 punktiga USA üliõpilasmeistriks ja Eesti senine teine number Andres Raja sai Kladnos kirja vaid 7400 punkti, siis tuleb vist tõdeda, et vahtkonnavahetus on tehtud ja Eesti parim mitmevõistleja on nüüd ning lähemateks aastateks endistest liidritest tuntuvalt noorem Uibo. Noormees oli küll üliõpilasmeistri tiitli ja hooajal kaks korda üle 8100 punkti tegemise üle rõõmus, aga veidi nukker, et isiklik rekord tänavu ei paranenud. Kahe kuu pärast Zürichis Euroopa meistrivõistlustel Uibo siiski ei võistle, sest tal on seljataga pikk ja väsitav hooaeg Ameerikas.

 

Kui veel Ameerikas õppivatest Eesti noorsportlastest rääkida, siis tuli hiljuti uudis, et 208 sentimeetri pikkune noor korvpallur Rauno Nurger kutsuti USA üliõpilasliiga NCAA tippkooli Wichita State University. Mullu kogus Wichita ülikooli korvpallimeeskond 35 võitu ja sai vaid ühe kaotuse, sellest ülikoolist on paljud saanud taseme, mis lubab edaspidi mängida ka NBA-s.

 

Rapla korvpallikooli kasvandik Nurger oli Eesti kuni 20-aastaste meeskonna liidreid, paistes silma nii taibuka tegutsemisega korvi all kui kolmepunktivisetega. Nüüd harjutab ta Wichitas koguni kolm korda päevas, et pääseda ülikooli meeskonda ja õigustada ka Tiit Soku kutset Eesti meeste korvpallikoondisse.

 

Korvpalliteemaga jätkates - sisuliselt sõjaseisus Ukrainalt on juba peaaegu kindlalt ära võetud 2015. aasta korvpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri korraldusõigus. Kus tärisevad relvad, seal muusad ei kõnele. Aga korvpalli EM tuleb ju ikka korraldada! Teatavasti pääses finaalturniirile ka Eesti meeskond ja eestlased ongi teinud avalduse EM-i korraldamiseks. Küll mitte üksi, vaid koos kuulsa korvpalliriigi Leedu ning teiste naabrite Läti ja Soomega. Tõsi küll, asenduskorraldajaks saamisel on üks suur „aga“. Nimelt on kõik nimetatud riigid valmis võtma enda korraldada mõne alagrupi, aga kellegi rahakott ei kannata pidada otsustavaid playoff-i medalimänge. Seega on praegu veel üpris lahtine, kus 2015. aasta EM tuleb.

 

Eestlaste kevadsuve olulisimad medalilootused olid seotud epeevehklejatega, kes sõitsid Prantsusmaale Euroopa meistrivõistlustele. Lootused olid enam kui õigustatud, sest on ju Julia Beljajeva ja Nikolai Novosjolov valitsevad maailmameistrid, Novosjolov ka maailma edetabelijuht. Ja Eesti epeenaiskond läks Prantsusmaale EM-kulda kaitsma.

 

Paraku pole aastad vennad ja sport (vehklemine veel iseäranis) on ettearvamatu. Novosjolov põrus täielikult, saades vaid 77. koha, naistest oli teise kümne kohaga parim Erika Kirpu, meeskond sai viienda ja mullune kullanaiskond neljanda koha.

 

Aga kõik see, millest ülalpool kirjutasin, ei jõua praegu väga paljude eestlaste silmadesse, kõrvu ega ajusse. Sest alanud on jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniir Brasiilias ja nüüd vaatavad jalgpalli isegi spordivõõrad. Sest ega telerisse ju lähema kuu jooksul enam suurt muud mahu. Ei suviti tavalisi kordussaateid, ei seebioopereid. Mis aga ühtede õnnetus ja teiste õnn – paljud mängud peetakse Eesti aja järgi hilisõhtul ja isegi öösel ning nii jääb mõnel vaatamata igipõliste rivaalide Itaalia-Inglismaa mäng, teised aga rõõmustavad, et vähemalt osake tavaelust säilib. Oleks ju asi päris hull, kui perepea terve päeva jalgpalli vaadata saaks.

 

Enn Hallik,
Pärnu Postimees