Tanel Kangert.   Foto: internet

 

Laulupidu sai läbi, suvesoe jõudis ka Eestisse, nüüd on ühe suure peo asemel iga päev käimas palju väikseid. Eesti suvi, kõik üritatakse kuu või pooleteisega ära teha. Või koguni ühe päevaga. Näiteks käisin 11. juulil, mis juhtumisi laupäev, Pärnust Mõisakülas ja nägin selle edasi-tagasi sajakilomeetrise sutsaka ajal, et Pärnus on rannavõrkpall ja jalgpallivõistlus, Tihemetsas motokross, Kilingi-Nõmmes kodulinna päevad ja spordiveteranide suvemängud, silma jäi ka kutse Tori Põrgu triatlonile.

Aga kaks sõna laulupeost spordilooski. Oli seal suu nagu linnupoegadel valla laulmas mitmeid tuntud sportlasigi (peavad välejalad ja musklimehed viisi küll!), tantsumurul viskas poognaid aga koguni oma sõpradest rühma teinud ja tantsud nii selgeks õppinud, et sõelast läbi mahuti, Eesti korvpallikoondislane Valmo Kriisa.

Korvpalliga jätkates on seis selline, et Eesti publikul jäävad vist lähiaastail head mehed ja tasemel mängud nägemata. Eesti riik lubas seni maksta sportlastele maksuvabu stipendiume, pigistas tükk aega üht silma kinni ka siis, kui see oli selgelt töötasu (aga töötasu pealt tuleb maksu tasuda kõigil, ole sa president, pallimängija või tänavapühkija), kuid mõni klubi puhus sellega pilli lõhki, et maksis sportlastele maksuvabalt Eesti mõistes üüratuid summasid.

Nüüd öeldi – stopp. Ja ühel peamisel pilli lõhki puhujal Tallinna Kalev/Cramo korvpallimeeskonnal tuleb tagantjärgi maksuametile maksta 300 000 eurot. Mis tähendab seda, et järgmiseks hooajaks saadakse koostada meeskond vaid Eesti odavatest palluritest ja NBA taustaga mehi, keda Eestis näeb muidu Kalev/Cramos ja Tartu Rockis peaaegu igal hooajal, enam palgata ei jaksata. Sama probleemi ees seisavad praegu ka teised Eesti pallimänguklubid. Kuidas saab, kui kuidagi ei saa, pole maksuamet seni öelnud, aga on kesksuvi ja nüüd peaksid meeskonnad juba ühistreeninguid alustama. Seis on kurb. Aga teisest küljest ka rõõmustav, sest nüüd ei osteta enam väsinud ülelombimehi, lätlasi, leedukaid või serblasi, nüüd tuleb oma poistest ässasid vormida.

Nende ridade kirjutamise aegu on veel paar tundi jalgpalli MM-finaalini Saksamaa ja Argentiina vahel. Arvan, et võidab suurepärast distsipliini üles näidanud Saksamaa, aga pole kellegi poolt, ootan vaid huvitavat lahingut. Muide, sel MM-il Brasiilias käis murul ka üks eestlane ja seda Argentiina-Hollandi matši avatseremoonial. Selle eestlase nimi oli Lukas Elo, ta on kuue aastane ja võitis loosiga kõikhinnas õiguse sõita koos isaga MM-ile ja kõndida käsikäes ühe Argentiina staariga väljakule. Nii läkski kogu maailma pilt, kus pisike blond eesti poiss seisab otse Lionel Messi ees.

Jalgpalli ja mitte vaid kodukamarat sonkides, mängisid MM-i päevil edukalt eestlasedki. Eurosarjades alustas neli klubi ja enneolematu lugu, kolm olematu vutiriigi Eesti meeskonda sai järgmisse ringi. Vaid Tartu Santos (kolmanda liiga klubi, kes jõudis tänu heale loosile Eesti karikavõistluste finaali, mis andis ka europääsme) sai Norra Tromsölt kahe mängu kokkuvõttes 1:13 sugeda, aga samas küttis Levadia Euroopa Meistrite liigas 8:0 sauna pisikesele San Marinole, edasi said ka Nõmme Kalju ja Sillamäe Kalev. Edasi läheb juba karmimaks, sest eestlaste vastu tulevad tugevad Praha Sparta, Poola hõbe Poznani Lech jt.

 

Kõrgeima tasemega võistlus, kus eestlased praegu kaasa löövad, on ränkraske Prantsusmaa velotuur ehk Tour de France. Eesti mehi on sadulas kaks – Kasahstani Astana meeskonnas Tanel Kangert ja Prantsusmaa Cofidise särgis Rein Taaramäe. Juba tuuri eel oli selge, mida eestlased sinna tegema lähevad, ja millised on nende šansid. Rattaspordis on nagu musketäridel, et kõik ühe eest ja Kangerti ülesanne ongi aidata igal lubatud moel Astana esiratturit Vincenzo Nibalit. Tuur algas hästi, Nibali aidati koguni liidriks, seega on Tanel oma tööd hästi teinud. Paraku tõusis varsti liidriks teine mees ja Kangert kukkus raskelt, aga tuur kestab veel, ratturid pole papist poisid, kõik on alles ees.

Taaramäe sai küll tervise kevadel korda, kuid pole suutnud vormile korralikku põhja laduda ja on Prantsusmaa velotuuril üldarvestuses teises sajas ning liidrist niiöelda trammipeatuste jagu maas. Aga mäed ehk tema võimalik trump on veel ees, Taaramäe üritab kindlasti etapivõitu, mis oleks palsam nii talle kui Eesti spordisõbrale.

Aga miks ikkagi Mõisakülas (see on Kilingi-Nõmme ja Abja vahel, kuulub Viljandimaale. Ütlen seepärast, et mälumängurite teada on Eestis koguni 15 Mõisaküla!) käisin? Seepärast, et seal toimus selline tore ja omamoodi naljakas spordi(või meelelahutus)üritus nagu punnvõrride 24h Le Mans. Kuna arvatavasti enamik lugejaid ei tea, mis on punnvõrr ehk sääreväristaja, siis see on abimootoriga jalgratas või algeline alla 50 cm3 mootoriga (tavaliselt sügaval nõukaajal Riias tehtud) mopeed. Annad nagu jalgrattale väntadega hoo sisse ja lendadki põrinal... väidetavalt kuni 40 km/h. Mõisakülas võis sõitjaid suvaliselt vahetada, aga punnvõrr pidi kogu aeg rajal ringe tegema ja nii täismehed ning naisedki (!), mõni ka ajastutruus riietuses tões ja vaimus läbi tolmu ööpäev läbi tuld andsid. Kukuti, parandati oma sääreväristajaid ja kimati põlevi silmi edasi. Vahva, et lapsepõlv kunagi ei lõpe! Peab siis elu ainult tõsine olema?

 

Enn Hallik,

 

Pärnu Postimees