MMil hõbemedali võitnud epeenaiskond saabus Tallinna (24. juuli 2014)    Foto: Erik Prozes, Postimees

 

Võiks arvata, et suvesoe suunab spordirahva viisakalt randa päikest ja veemõnusid nautima, aga see ei ole kaugeltki nii. Piisab neid, kes pingutavad (ja mõnikord ka võidavad), jagub neid, kes kaasa elavad.

Eesti spordi viimaste nädalate põnevaima kaasaelamisvõimaluse pakkus 101. Tour de France, kus sõitsid ka Tanel Kangert (Astana) ja Rein Taaramäe (Cofidis). Kangert tegi oma töö hindele „väga hea“, sest tema meeskonna liider Vincenzo Nibali triumfeeris pühapäeval Pariisis Triumfikaare all tuuri võitjana ja kuna jalgrattaspordis kehtib musketäride põhimõte „üks kõigi, kõik ühe eest“, siis oli see ka Nibali ühe peamise abilise Tanel Kangerti suur võit.

 

Meeskonna heaks töötanud Kangert ise etappidel väga etteotsa ei trüginud, aga sai kokkuvõttes siiski väga kõrge 20. koha ja on nüüd legendaarse Jaanus Kuuma (kunagi NSV Liidust ära hüpanud ja muidugi kohe paariaks kuulutatud Eesti rattur) järel teine eestlane, kes lõpetanud kolm maailma suurimat velotuuri Tour de France’i, Vuelta (Hispaania tuur) ning Giro (Itaalia velotuur).

Rein Taaramäe sellises vormis ei olnud, kui paar aastat tagasi, mil võitles Prantsusmaa velotuuril parima noorratturi auhinna eest ja lõpetas teise kümne alguses, aga viimastel etappidel püsis ta jooksikute pundis ning andis alla alles siis, kui jaks lõppes. Kokkuvõttes koht üheksandas kümnes.

Vanasti öeldi, et võitlusest tuleb tulla kas kilbiga ehk võitjana või kilbil ehk kangelasena langenuna. Kilpe tänapäevastel vehklejatel varustuses ei ole, aga mõõgad ju on ja seepärast sobib too ütlus hästi ka Eesti Venemaal Kaasanis maailmameistrivõistlustel osalenud vehklejate kohta. Kui meenutada, et mullu Budapestis sooritati suur ime, võites poole tunni jooksul mõlemad individuaalsed epee MM-kullad (Julia Beljajeva ja Nikolai Novosjolov), siis on mõistetav, kui suurte ootustega seekord MM-ile mindi.

Läks nii ja naa, aga kokkuvõttes tuldi tagasi ikkagi võidukalt mõõka vastu kilpi täristades. Beljajeva ja eriti Novosjolov jäid küll mullustest tulemustest kaugele (eriti Novosjolov, kes kaotas juba avaringis), esimesest kohtumisest ei jõudnud kaugemale ka Eesti epeemeeskond, aga Erika Kirpu tuli naiste individuaalturniiril pronksile ja kirsi asetas tordile Eesti epeenaiskond Irina Embrich, Erika Kirpu, Julia Beljajeva ja Kristina Kuusk, kes jõudis välja finaali, kaotas küll seal MM-i võõrustajale Venemaale, aga tuli tagasi hõbemedalitega! Embrichile oli see teine MM-hõbe 12 aasta järel, 34-aastane tallinlanna loodab lõpuks saada ka kulla ja täita oma suurima unistuse jõuda olümpiale.

Toimus suurt ja ilusat Eestiski, nimelt Rally Estonia. Varem Lõuna-Eesti ralli nime kandnud autorallivõistlus oli nüüd esimest korda Euroopa meistrivõistluste etapiks ja see andis võistlusele kõvasti juurde nii vastutust, taset kui perspektiivi. Tõsi, EM-rallisid ei saa võrrelda MM-rallidega, aga ometi oli see midagi riigi piirest kaugele väljuvat. Ja kõik õnnestus hindajate meelest 101-protsendiliselt ning nii võib Eestimaale tulevikus veel tugevamaid rallivõistlusi jõuda. Eks olnud kiita saanud korralduse taga palju rallidirektori, endise maailmamastaabiga rallisõitja Urmo Aava tööd, kindlasti töötas endiselt hästi ka ralliässa Marko Märtini nimi. Märtini teene on seegi, et autode lõhkujana tuntud Ott Tänak siiski veel majanduslikku tuge saab ja rooli taga on ning seekordse Rally Estonia koguni võitis. Loodetavasti on see hea enne enne peagi algavat Soome MM-rallit.

Lähim suur võistlus, mida oodata, on Šveitsis Zürichis algav kergejõustiku EM. Eestlasi sõidab sinna paarikümne ümber, suurim medalilootus on endiselt kettaheitja Gerd Kanter. Nii olümpiavõitjaks kui maailmameistriks tulnu ja Teemantliigagi võitnud Kanteril puudub seni vaid üks tiitel ja see on Euroopa meistrikuld. Nagu on ümmargune pall on seda ka ketas ja spordis võib kõike juhtuda, aga kipub praeguste seisude järgi see kuld saamata jääma vist seegi kord. Sest vähemalt kaks meest – sakslane Robert Harting ja poolakas Piotr Malachowski on niiöelda iga kell ja igast poosist heitnud temast paar meetrit enam. Aga pronks tundub olevat kenasti saadaval. Vähemalt pronks.

Viimati lisandus EM-ile sõitjate nimistusse Soomes elav Pärnu kõrgushüppeneiu Eleriin Haas. Noor ema ravis jalavigastust ja üllatas hiljuti Lapinlahtis isikliku rekordiga 1.93. Proovis ka Eesti rekordit 1.97, mis oleks juba maailmaski arvestatav, aga seda oli veel palju.

Kui vaatame piiriüleseid spordiasju, siis ootab Eesti põnevusega, kuidas hakkab hooaeg minema Cincinnati Bengalsis mängival ameerika jalgpalluril Margus Hundil. Sama huvitav on vaadata, kui õige otsuse tegid kolm Eesti noort talisportlast kahevõistlejatest vennad Kail ja Han Hendrik Piho ning laskesuusataja Grete Gaim (mäletate ehk mõne aasta taguse noorte maailmameistri hundisilmseid läätsi Sotši olümpialt?). Need kolm kolisid harjutama, sisuliselt elama Norrasse, mis on teatavasti nii kahevõistluses kui laskesuusatamises maailma üks liiderriik. Esimene tsükkel olla läinud väga edukalt, vennad Pihod hakkasid suvistes harjutustes norrakatele edukalt vastu ja oma tulemustega oli rahul ka Eestis suve ja koduseid toite nautimas käinud Gaim.

 

On aga teistpidinegi näide. Nimelt kolis Kasahstani vene rahvusest suusaäss Aleksei Poltoranin koos naise ja lastega neljaks aastaks elama ning treenima Otepääle. Tema tiimi juhib nüüd Mati Alaver, tema tehnikanõuandja ja treeningpartner on kahekordne maailmameister ja olümpiavõitja Andrus Veerpalu, seega tuli seekord sportlane treenerite juurde, mitte vastupidi nagu ässade ehk palga maksjate puhul muidu kombeks.

Niisuguste talviste teemadega siis juba nädal aega 30-kraadist sooja ja nii mõneski rannas 26-kraadist vett pakkuvast Eestist.

 

Enn Hallik,
Pärnu Postimees