Reisiparvlaev Estonia katastroofist, suurimast rahuajal Läänemerel toimunud õnnetusest möödus 28. septembril 20 aastat. Ligi 900 inimelu nõudnud laevahukust rääkisid nüüd mitmed, kel seni nii valusal teemal suu lukus püsinud. Sealhulgas üks spordimees, täpsemalt raudmees.

Raudmeesteks kutsutakse neid, kes võistlevad täispikal triatlonil, läbivad ühtejärge 4 kilomeetrit ujudes, 180 kilomeetrit rattasadulas ja lõpuks veel 42,195 kilomeetrit pika maratonijooksu. Peab tõesti raudne olema, et see läbi teha.

Estoniaga sõitsid 1994. aasta 28. septembri ööl Rootsi võistlustele ka kolm Eesti triatleeti Jaan Pehk, Kristjan Raiend ja Ain-Alar Juhanson ning nende saatja. Pehk ja saatja jäid kulude kokku hoidmiseks magama autotekile mikrobussi, ning seal on nad oma külmas hauas tänini. Juhanson ja Raiend ujusid välja, sest esiteks olid nad noored väga treenitud mehed ja teiseks oli neil öises külmas laintemöllus lihtsalt roppu moodi õnne päästeparvele juhtuda.

Miks just neist täna rääkida, võite küsida.  Aga selleks, et meenutada, kui haavatavad oleme saatuse ees. Ka need, kes pääsesid, ka need, kes on raudmehed. Ja kui ei saa haavu keha, siis hing saab kindlasti. Nii meenutas Ain-Alar Juhanson nüüd, et hingehaavad panid tema, spordimehe kaheks aastaks jooma, alkohoolikutulevikust pääsemiseks läks ja palus ta end sõjaväkke võtta ning taas spordis tasemele tõusmiseks kulus palju vaeva ning aastaid.

Aga elu läheb edasi ja kuigi viimastel nädalatel Eesti spordis, kus valmistuti saalihooaja pallimängude alguseks, suuri rahvusvahelisi saavutusi ei olnud, mõndagi põnevat või vähemalt silmapaistvat siiski sündis. Estonia mälestusürituste (ja mälestusteraamatu ilmumise) kõrval ka sportlikult glamuurset.

Tallinnas Saku Suurhallis peeti 12. International Horse Show ning edu saavutasid ka eestlased. Esimest korda tähendas see hobushow ka koolisõitjate maailma karikavõistluste etappi ja Dina Ellermann rõõmustas korraldajaid teise kohaga. Takistussõitjate viimasel võistluspäeval tuli aga Tiit Kivisild 160 cm kõrguste takistustega peasõidus koguni võitjaks. Need on saavutused, mida Eesti ratsaspordis ei juhtu just sageli.

Tosin aastat Tallinnas korraldatav ratsutamisvõistlus sunnib ühele tähelepanekule. Miskipärast kannatab selle võistlusega võrreldava glamuuri Eestis välja veel vaid samuti Saku Suurhallis peetav Tallinna MK-etapp tantsuspordis. Miks ei suudeta samaväärse sära ja pidulikkusega pidada Tallinna Mõõga vehklemisturniire, kergejõustikuvõistlusi või muude spordialade jõuproove? On küsimus vaid rahas, mis ratsutamise ja tantsuspordi sees ja ümber liigub?

Kui juba rahast jutt, siis üks kallimaid spordialasid on autoralli ja just sel alal said eestlased nädalajagu tagasi hakkama millegi üsna erakordsega. Nimelt tulid Karl Kruuda ja ta kaardilugeja Martin Järveoja võimsaimas ning Kaspar Koitla koos Mait Laidveega klass nõrgemas arvestuses Soome autorallimeistriteks. Soomlased, kel ajaloost ette näidata ralliässad Markku Alen, Ari Vatanen, Juha Kankkunen, Tomi Mäkinen ja teised, polnud kunagi oma maa meistritiitleid riigist välja lasknud, ja nüüd tulid eestlased, kel selgelt vähem raha omale konkurentsivõimelisemaid autosid istumise alla osta, ning jätsid peremehed pika ninaga.

Huvitav, et läinud nädalal avastati Eesti spordipubliku jaoks kaks üsna sarnase nimega, aga muidu igati üksteisest kauget meest. Need on Daniel Naurits ja Mihkel Laurits. Naurits on hilisteismeline iluuisutaja, kes elab koos emaga Prantsusmaal ja arvab, et vaevalt ta kunagi oma sünnimaad Eestit uisuareenidel esindama hakkab. Laurits on 70-aastane Märjamaa mees ja jõutõstmise veteranide maailmameister. Mõlemad arvavad, et õiged spordisaavutused on veel ees, see on ka nimede sarnasuse kõrval ainus neid ühendav lüli.

12. oktoobril tuleb Tallinna mängima jalgpalli sünnimaa Inglismaa koondis, juba on teada külaliste esialgne koosseis ja see, et eestlaste väravat asub ohustama ka superstaar Wayne Rooney. Pigem tahaks siinkohal pöörata aga tähelepanu Eesti Jalgpalli Liidu algatatud projektile Eesti koolides jalgpalli kui spordi ja elamise viisi propageerimisele ning õpetamisele. Koolidele kingitakse jalgpalliõpikud ja pallid, neile näidatakse Eesti paremaid jalgpallureid, kes viivad koolides läbi näidistreeninguid. Nii loodetakse jalgpalliga nakatada kuni 50 000 last.

Kahtlemata on see algatus hea, sest toob ilmselt nii mõnegi pahale teele kalduva poisi tänavalt ära. Kahtlemata on see projekt hea selleski mõttes, et jalgpalli kui koordinatsiooni, vastupidavust ja meeskonnatunnet arendavat ning lõpmatult palju emotsioone pakkuvat mängu võib pidada paljude teiste alade juurde edasiminemise stardiplatvormiks.

 

Enn Hallik

Pärnu Postimees