Atlandi eri kallastel on mõistel "jalgpall" erinevad tähendused. Seni tähendas eestlastele rohkem see, mille kohta Ameerikas öeldakse soccer, aga nüüd kasvab seoses Michael Roosi ja Margus Hundi esinemistega ameerika profiliigas NFL kodu-Eesti huvi ka ameerika jalgpalli vastu.

Hunt on paraku Cincinnati Bengalsi viimastes matšides saanud vähe mänguaega ja jäänud statistiliselt nullipoisiks. Hästi pole läinud ka Bengalsil tervikuna, sest hooaega alustati küll kolme võimsa võiduga ja Super Bowlist unistades, siis aga saadi kõva 17:43 keretäis New England Patriotsilt, mängiti 37:37 viiki Carolina Panthersiga ja astuti viimati vastu hooaega nelja järjestikuse võiduga alustanud Indianapolise Coltsile.

Miks Hunt vähe mängib ja meeskonda aidata saab? Põhjust ei oska ta öelda isegi, sest treenerid talle otseseid märkusi teinud pole ja ka õlavigastus olla paranenud. Ilmselt on asi ikkagi selles, et eestlasest vägilane on nii suures mängus ikkagi kollanokk, tal on lihtne eksida ja mees peab veel õppima. Kui lisandub veel väike vigastus, ongi saavutusvõime pärsitud.

 

Suurem mäng on siiski niinimetatud Euroopa jalgpall, kus Eestil sel sügisel seljataga kolm 2016. aasta Euroopa meistrivõistluste valikmängu. Sloveenia teatavasti võideti 1:0, paraku järgnes võidule kaks 0:1 kaotust. Leedule kaotati selle numbriga Vilniuses, Inglismaale Tallinnas kodusel Lilleküla staadionil.

Kuidas nendesse kaotustesse suhtuda? Veidi erinevalt, aga rahulikult. Leedult oleks küll tahtnud vähemalt viiki ja hea õnne korral ehk ka võitu, aga tuleb tunnistada, et läbi ajaloo on meist rahvaarvultki suuremad leedukad olnud vutimurul terake edukamad kui eestlased. Pealegi mängisid nad kodupubliku ees ja kunstmurul, millega on eestlastest rohkem harjunud.

Socceri sünnimaa ja eksmaailmameistri Inglismaaga tegid eestlased aga väga vahva mängu, pidades koguni 70 minutit tablool 0:0 viigiseisu. Oma puuri kaitsti visalt ja külmavereliselt ning ega brittidel tõele au andes väga kindlaid väravavõimalusi tekkinudki. Inglismaa oli küll selgelt parem, vallates palli 70% mänguajast, aga päästma pidi nad häbist (mis neid 0:0 viigiga jalgpalli mõistes autsaiderist Eestist lahkudes kodumaal oodanuks) nende superstaari Wayne Rooney meisterlik karistuslöök.

Niisiis oli see napp ja väärikas kaotus pigem kerge võidu maitsega. Seda enam, et niigi väikse mängijatevalikuga Eestil oli mitu olulist meest vigastustega rivist väljas. Nii toodi näiteks 21-aastane kaitsja Artur Pikk maailma tippude vastu võitlema hommikul kaitseväest ja mängu lõppedes tõmbas mees taas laigulise mundri selga ning läks kasarmusse. Proffidest miljonärid noorsõduri vastu.

Aga räägime teisestki pallimängualast, eestlaste läbi aegade edukast ja armastatud korvpallist. Teatavasti pääses Eesti meeskond 2015. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Ja teatavasti võeti Ukrainas toimuma pidanud finaalvõistlus sõtta sattunud Ukrainalt ära. Pikka aega otsiti, kus EM teha ja lõpuks otsustati, et alagrupiturniirid peetakse Prantsusmaal, Horvaatias, Saksamaal ja Lätis ning kõik otsustavad mängud Prantsusmaa linnas Lille'is.

Erakordselt laiali paigutatud suurvõistlus küsib aga nii grupiturniiride kui lõppetapi korraldajatelt kõvasti raha ja nii tehti veel üks maailma spordiajaloos täiesti pretsedenditu otsus. Nimelt võib iga alagrupiturniiri korraldaja valida oma suva kohaselt ühe meeskonna, keda kutsub. Lätlaste esimene valik oli Soome koondis, sest soomlastest korvpallureid eeldatakse toetama sõitvat vähemalt 8000 fänni ja see tähendaks korraldajatele kõva piletitulu.  Lisaks hotellid, söögid-joogid jne.

Paraku ütlesid soomlased lätlastele ära ja vastasid jaatavalt hoopis Prantsusmaa Montpellieri kutsele. Nüüd kutsusid lätlased järgmises järjekorras Eestit. Ja Eesti oli sõidukulusid ning oma fännide huve silmas pidades nõus. Paraku – naabrus naabruseks, esmalt ikkagi money talks ja nii küsivad lätlased Eestilt vähemalt 100 000 euro suurust garantiid, et oma kulusid tulude poole tõugata. Nii eeldatakse vähemalt 5000 eestlase Riiga oma meeskonnale kaasa elama minek.

Eesti on alati olnud tugevate meeste maa. Tuletame meelde kasvõi Lurichit, Hackenschmidti, Palusalu, Kotkast, aga loomulikult ka Jaan Taltsi. Ning rõõm on tõdeda, et ei ole eesti mehe ramm tänini kadunud. Kaheksa viimast aastat on seda mainet ülal hoidnud peamiselt maadleja Heiki Nabi, kes alustas oma säravat teed 2006. aasta MM-kullaga ja tuli nüüd juba kahekordse maailmameistri (sealjuures kuninglikus raskekaalus) ning Londoni olümpiahõbedana hiljuti Ameerika Ühendriikides sõjaväelaste maailmameistrivõistlustel pronksmedalile.

Aga õnneks pole Nabi ainus eesti vägilane. Küll mitte klassikaline olümpiaala, aga väga vaatemänguline rammumeeste võistluski on meile edukas. Autode-traktorite vedamises, mitmesajakiloste kohvrite tassimises, kivimürakate tõstmises, karussellil korraga hulga kaunitaride keerutamises ja muudel rammualadel on eestlased ühed maailma paremad. Rammumeeste Meistrite Liiga Tallinna võistluse võitis hiljuti Rauno Heinla, kolmas koht kuulus Lauri Nämile.

Enn Hallik, 

Pärnu Postimees