Jalgpallur Konstantin Vassiljev

 

Eelmises ülevaates kirjutasin, kui tublid on Eesti vehklejad. Et muudkui võidavad, maailmas tublimaid nagu enam ei olegi. Läinud nädala lõpp tõi aga nii musketärid kui neist kirjutajad alla maa peale. Eesti naised lendasid maailma karikavõistluste etapile Pekingisse, pääsesid seal viiekesi 64 parema sekka, paraku 16 sekka ei saanud maailma ja Euroopa medalitega pärjatutest enam mitte ükski. Täielik häving, kaks-kolm pidanuks ikka edasi saama, üks ehk kõrgemalegi.

Traditsioonilisel meeste MK-etapil Tallinna Mõõga turniiril olid uudised sama väherõõmustavad. Kahekordne maailmameister Nikolai Novosjolov loobus tervisele viidates meeskonnaturniirist, aga ei pääsenud 16 parema sekka ka individuaalvõistlusel, samuti põrusid kõik ülejäänud Eesti epeemehed, ei saanud alagrupistki edasi. Ja nagu sellest veel vähe oleks, kukkus Eesti meeskond võistkonnaturniiril juba esimeses ringis.

Katastroof, pole kahtlust. Aga võrreldes sellega, mis Eesti jalgpallimeeskonnaga juhtus, oli see veel lapsemäng. Sest armastame me vehklemist kuitahes soojalt, on jalgpall ikkagi maailmamäng ja publikuala, vutimeeste endi väitel rohkem isegi elustiil kui sport, laulusõnu uskudes seksistki parem.

Eesti rahvusmeeskonna hilissügist sisustab koguni neli mängu, neist üks tähtis. Kõigepealt mängiti Oslos sõpruskohtumine Norraga, jäädi küll tugevama vastase surve alla, aga suudeti lõpuni vastu pidada ja oldi õnnelikud Konstantin Vassiljevi väravast saadud 1:0 võidu üle. Kõik oli selle ainsa tähtsa mängu, San Marinoga peetud Euroopa meistrivõistluste valikkohtumise eel justkui roosiline ning kääbuse vastu mindi kindlat võitu ja kolme punkti võtma.

Aga jalgpall on ikka eriline spordiala. Ei saa juhtuda korvpallis ega võrkpallis, et üks meeskond on teisest üle, muudkui ründab ja ahistab, aga mäng lõpeb viigi või üht õnnemomenti kogenud vastase võiduga. Jalgpallis see juhtub ja väga sitke ning veatu mängu teinud San Marino veeretaski mängu hambutu Eestiga 0:0 viigisadamasse. Väärib märkimist, et maailma jalgpalliliidu edetabelis Bhutaniga viimast 208. kohta jagav 32 500 elanikuga San Marino on jalgpalliajaloos saanud vaid ühe võidu (2004 teise kääbuse Liechtensteini üle), kaotanud 61 mängu järjest ja teeninud läbi aastate vaid kaks viiki. Neil oli platsil vaid üks mängija, kes koondise eest värava löönud, San Marino koondislased on laomehed ja muud tublid tööinimesed.

Eesti meeskonna treener ja mängijad tunnistasid, et neil on kehva mängu ja võtmata võidu pärast häbi. Aga mis teha, sport, jalgpall eriti on juba niisugune. Saame nüüd näha, millise motiveeritusega läheb Eesti meeskond maavõistlustel Jordaania ja Katari vastu.

Nagu neist lati alt läbi hüppamistest veel vähe olnuks, lisasid sügiskaamosesse musti värve Eesti tõstjad. Poolraskekaallane Leho Pent ja üliraskekaallane Alar Seim läksid MM-ile soovi ja lubadustega uued Eesti rekordid tõsta ning kindlustada juba nüüd vähemalt kolmele, aga miks mitte rohkematelegi rahvuskaaslastele õigus võistelda 2016. aasta Rio de Janeiro olümpia tõstepõrandal. Paraku sai Pent juba avaetteastel rebimises väiksel raskusel nulli ja see tähendab, et üle ühe koha on Eesti tõstjatel olümpiale nüüd võimatu saada.

Et mitte lõplikult kaamosesse jääda, kiidaks kõigepealt tennisist Jürgen Zoppi ja vaataks seejärel veidi tulevikku. Seljavigastusest kenasti paranenud ja sügisel Rootsis siseturniiridel juba finaalikohti noppinud Zopp võitis kõigepealt 10 000 dollari suuruse auhinnafondiga turniiri Tallinnas ja hiilgab nüüd Helsingis mitu masti kõrgema tasemega ATP Challenge turniiril. Ilusa sissejuhatuse tegi maailma edetabeli ehk ATP 285. reket Zopp juba avaringis, võites Soome esireketi, ATP 65. mehe, mitmel Grand Slam turniiril kaheksa hulka pääsenud Jarkko Niemineni. Edasigi pürgis Jürgen Zopp tagasilöökideta ja on nüüdseks jõudnud finaalmänguni.

Eesti spordi eelmist nädalat ilmestas aga ka Paides peetud kaheksas spordikongress. Ilmestas põhimõtteliselt, kajastust meedias leidis paraku ka mõne üsna tähtsusetu korv- või võrkpallimänguga võrreldes marginaalselt. Miks? Võimalusi mitu. Üks – Eesti spordi arengukava kuni 2030. aastani ette valmistanud toimkond oli kahe aasta ja 27 koosolekuga teinud nii mahuka, põhjaliku ja keeruka töö, et ei kongressi külalised ega ajakirjanikud suutnud (või viitsinud) sellesse piisavalt süveneda. Kaks – kongress oli säravalt ja kenasti läbi viidud, aga jutuksolevas dokumendis oli liiga vähe konkreetsust, kuhu tahetakse 2030. aastaks jõuda.

 

Natuke ehk kippus paljude jaoks domineerima juba eelmise korra ajal harjumuslik „tõhustada,“ „suurendada“, „edendada“, aga mitte näiteks konkreetne protsent spordiga tervist parandavaid inimesi, riigieelarvest spordile eraldatav konkreetne protsent jne. Jääb siiski uskuda, et see mahukas töö oli alles alusdokument, mis viiakse nüüd Riigikokku, kus seda riiklikult tähtsa küsimusena arutatakse ja siis juba konkreetsete ülesannetega täiendatuna seaduseks raiutakse.

Mis aga loo pealkirja ja esimestesse lõikudesse puutub, siis halvad ajad on selle poolest head, et nende järel tulevad paremad. Pea püsti!

 

Enn Hallik,

Pärnu Postimees