Kaia Kanepi

 

Spordiaasta kahel esimesel nädalal on eestlastest kõige enam end maailmale positiivselt näidanud tennisist Kaia Kanepi, kelle võiks nimetada jaanuarikuu spordisaadikuks.

29-aastane Kanepi valmistub järjekordselt aasta esimeseks Grand Slam turniiriks Austraalia lahtisteks meistrivõistlusteks ning lööb Austraalias niiöelda sooja sisse saamiseks kaasa mitmel tugeval eelturniiril.

 

Brisbanes, kus Kaia varem isegi võidutsenud (tema karjääri seni väärtuslikem esikoht!), jõudis ta nüüdki heade võitudega kolmandasse ringi.

WTA ehk maailma edetabeli 52. reket Kanepi võitis avaringis WTA 13. mängija Andrea Petkovici (GER), teises ringis 91. reketi Madison Brengle (USA) ja jäi alles kolmandas ringis settidega 1:2 alla maailma seitsmendale reketile Ana Ivanovicile (SRB).

 

Brisbanest lendas Kanepi pressi kiidusõnade saatel, et temas on endiselt materjali maailma kümne parema sekka tõusmiseks, Tasmaaniasse, kus ta purustas esimeses ringis puertoriikolanna Monica Puigi (WTA 59.) 6:4, 6:1.

Eesti esitennisist tundub olevat aasta alguses heas toonuses ja kui arvestada, et Austraalias ja Uus-Meremaal tiirlevad Australian Openi kvalifikatsiooniturniiride loosimisi oodates ka maailma teise saja sekka kuuluvad Anett Kontaveit ja Jürgen Zopp, siis on eestlaste huvi selle suurturniiri vastu mõistetav.

Üks teine vähemalt Ameerika mandril tähtis sport sai paraku hiljaaegu eestlaste jaoks selleks aastaks otsa. Cincinnati Bengalsi ameerika jalgpalli meeskond, kus mängib ka eestlane Margus Hunt, jõudis neljandat aastat profiliiga NFL play-off'i, kuid kaotas seal ja pani selleks hooajaks niiöelda pillid kotti. Seekord jäädi selgelt 10:26 alla Indianapolise Coltsile. Kodueestlasi mõistagi ei morjenda peaaegu üldse, kes selle võõra ja keeruliste reeglitega spordiala võitjaks kroonitakse. Meid huvitab vaid see, kuidas meie oma poisil läheb, me tahame, et ta suudaks oma meeskonna võimalikult kõrgele aidata.

Margus Hunt teenis hooajaeelsete treeningutega saavutatud arengu eest treeneritelt ja USA pressilt kiitust, kui aga ametlikeks mängudeks läks, siis Bengalsi peatreener Marvin Lewis teda kui siiski veel vähe kogenut palju platsile ei lubanud. Lisaks sai Hunt novembris jalavigastuse, mis hoidis ta üsna pikalt treeningutest ja mängudest kõrval. Hooaja viimaseks jäänud mängus Margus Hunt siiski väljakule sai ning sooritas ka oma hooaja teise sacki ehk vastase palliga mängujuhi mahatõmbamise. Kui Hundilt mängu järel arvamusi küsiti, tõi ta selle konkreetse kaotuse põhjustena välja Bengalsi teise poolaja kehva kaitsetöö. Enda hooaja kohta ütles noorteklassis kettaheite maailmameister olnud Hunt, et vaatamata vigastustele ja napivõitu mänguajale jäi ta rahule. Mis nüüd Bengalsi treeneritepingist ja ka Margus Hundist edasi saab, näeme siis, kui jalgpallurid puhkuselt tagasi kutsutakse ja taas tööle hakatakse.

Teisest meeste alast. Ameerika mandril eriti, aga muidugi ka peale Aafrika ja Austraalia mujal väga populaarsel mehisel spordialal jäähokis on Eesti seis selline, et soomlastest treenerite juhendamisel (kas oskab keegi seletada, miks mängitakse Soomes hokit maailmatasemel, on tuldud koguni maailmameistriks, 80 km kaugusel olev Eesti on oma 4-5 tervisesporditasemel klubiga aga mannetu) osaletakse küll mitme vanuseklassi maailmameistrivõistluste teise ja kolmanda tugevusgrupi turniiridel, jageldes seal Suurbritannia, Jaapani ja teiste niiöelda hokiriikidega, aga praegugi hokikeppi käes hoidvaid päris mängijaid on Eestist võrsunud kolm. Kellest vaid üks saab esindada Eestit.

Kuulsaim neist kolmest on 27-aastane vene päritolu Leo (Leonid) Komarov, kes sündis Narvas ja elas poisipõlvest peale Soomes. Komarov on tulnud Soome meeskonnas 2011. aastal maailmameistriks, mänginud Toronto Maple Leafsis ja kahel viimasel aastal Venemaal Moskva Dinamos.

Kaks nooremat meest, puhtad eestlased Siim Liivik ja Robert Rooba mängivad praegu Soome meistriliigas Espoo Bluesi ridades ja on hakanud seal juba ka väravaid viskama. Ainus, kes neist kolmest Eesti lipu all esineda saab ja on seda ka teinud, on Rooba. Sest Komarovi seob Eestiga vaid sünnikoht ja Liivik läks nii lapsena vanematega Soome, et on sealset riiki noortekoondises esindanud ja vastavalt reeglitele seega Eesti dressi seega välistanud.

Kui siinkohal korra juba Moskva Dinamot nimetasime, siis kõlas selle klubi nimi Eesti meedias viimastel päevadel veel. Nimelt palgati Eesti korvpallikoondise kümmekond aastat tagasi Euroopa finaalturniirile viinud Üllar Kerde hooaja lõpuni Moskva Dinamo meeskonna peatreeneriks. Ja Kerde üks tingimus oli, et ta saab Moskvasse kaasa võtta seni Rakveres pallinud Sten-Timmu Soku. Moskva Dinamo ameeriklasest mängujuht oli osutunud kehvaks ning koju saadetud, nüüd loodetakse paremat nahka 1988. aasta Souli olümpiavõitja (ja Eesti praeguse koondise peatreeneri) Tiit Soku pojast Timmust. Muide, Tiit Sokk mängis omal ajal just sellessamas Moskva Dinamos. Venemaa tippklubis mängimine oli vältimatu, kui tahtsid NSV Liidu koondisse pääseda ning suuri tiitleid võita. Eesti korvpallureist läksid 30-40 aastat tagasi seda teed Jaak Lipso ja Heino Enden, vaid Priit Tomson tuli kahekordseks ilmameistriks end Vene klubidele müümata. Nüüd on muidugi teised ajad, sestap ei saa Sten-Timmu Sokule uue tööandja valimise pärast miskit ette heita. Uus väljakutse, tugev meeskond ja head turniirid. Ning mis muidugi ka oluline – money talks. Sportlaskarjäär on ju lühike.

 

Enn Hallik,

Pärnu Postimees